Liiva 21. Foto: Vidrik Võsoberg

Üks küsimusi, mille osas Võru linnavolinikud eile istungil kätt tõstma pidid, oli Liiva tänav 21 kinnistu müümine 85 000 euro eest. Kinnistu vastu on selget huvi väljendanud mittetulundusühing Toetuskeskus Meiela. Tagamaad peituvad aga riigi rahastuspoliitika 180-kraadises kannapöördes.

MTÜ Võru linnas asuva kinnistu ostusoov on üllatav, sest alates 2008. aastast on intellektipuudega noortega tegelev organisatsioon pidanud plaani ehitada endale hooned Lasva valda Nõnova külla, eesmärgiga pakkuda kogukonnas elamise ja ööpäevaringse hoolduse teenust intellektipuudusega noortele. Seal on neil juba aastaid olemas pea 50 hektarit maad.

Kuid: kui varasemalt toetati rahaliselt ka ettevõtmisi, mis viisid erivajadustega noori rahulikku loodusesse elama ja aktiivselt tegutsema, siis eelmisel aastal võeti uus suund ‒ uuest meetmest saavad raha vaid asulaüksustes tegutsevad organisatsioonid.

„Tänaseks on suur aastaid kestnud ettevalmistustöö tehtud ja palju Euroopa liidu ja Eesti vabariigi fondide raha kulunud,” selgitas Meiela juhatuse esimees Tatiana Panichkina eelmise aasta lõpul valitsuse plaanide selgudes olukorda. „Ning nüüd siis selgub, et Nõnovale sellist keskust rajada ei saakski. Riik on pannud raha taotlemiseks kriteeriumi, et toetust saab ainult siis, kui keskus asuks asulas, kus on minimaalselt 300 elanikku.“

Riiklikul tasandil on võetud suund, et erihoolekandeteenused peavad olema rohkem ja tihedamalt seotud kogukonnaga. Eesmärgiks on teenuse osutamisel selle viimine füüsilise keskkonnaga võimalikult tavapärase elukeskkonna sarnaseks. Tagamaks, et asulas ei oleks psüühilise erivajadusega isikute osakaal elanikkonnast ebaproportsionaalselt suur, on seatud sisse 10% piirang. Eesmärkide täitmist rahastatakse meetme eelarvest investeeringute kava rahastamisskeemiga Euroopa regionaalarengu fondi kaudu kokku 47,6 miljoni euro ulatuses.

Meiela on Võru linnale teada andnud, et soovib osaleda rahastusmeetmes „Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine”.

Maal tegutsejad on rahulolematud
Põlvamaal Kiidjärve lähistel Haavassaare talus tegutseva Maarja küla juhataja Ly Mikheim ei ole sellisest riigipoolsest suunamuutusest samuti vaimustuses.

„Oleme samuti pettunud otsuses, mis lubab uusi investeeringuid erihoolekande teenuste parendamiseks vaid suurematesse asulatesse. Leiame, et erivajadustega inimestel peab olema samasugune õigus kui kõigil teistel valida endale elukohta,“ ütleb Mikheim. „See võib küll linnastunud inimestele tunduda ebanormaalne, et keegi soovib elada maal, kuid paraku on selliseid inimesi täiesti olemas ja ka „puudeta“ inimeste seas. Kui kõigile taotlejatele oleks võrdsed tingimused investeeringute rahastusele kandideerimiseks, poleks pahameelt tekkinud, kuid selline 300 elaniku nõue tundub absurdne. Meie peame väga oluliseks õpetada liiklemist ühistranspordiga ning Maarja küla elanikel pole mingeid takistusi minna kümmekond kilomeetrit eemalasuvasse Põlva linna.“

Küsimusele, kas Maarja küla võiks tegutseda mujal, kui Vastse-Kuuste vallas, vastab Mikheim, et miks mitte, kui on olemas toetav kogukond laiemas mõttes. „Siis võib elada, kus tahes. Toetavaks kogukonnaks pean sõbralikke ja mõistvaid naabreid, töötamiseks, teraapilisteks ja hobitegevusteks sobilikke teenusepakkujaid nii füüsilise keskkonna kui ka kaasamise mõttes,“ selgitas ta.

Mis saab ikkagi Nõnova küla plaanist?
„Me ei loobu. Aga hetkeseisuga me ei näe võimalusi, kust Nõnova plaanile rahasid taotleda,” ütles Meiela juht Tatiana Panichkina sel nädalal LõunaLehele. „Kogukonna arenemiseks see meede avaneb ja siis me lihtsalt lähme selle vooluga kaasa. Kui soovitakse näha linnas neid inimesi, siis püüame oma plaane ka sättida painduvaks.”

„Kui me räägime intellektipuudega noortest või psüühikahäirest, siis seal on kaks rühma,” selgitas Panichkina. „Üks on ööpäevaringne, kes vajab pidevat järelvalvet. Nad kindlasti ei ole linnarahvas, nad ei saaks nii hästi linnas hakkama, neil ei oleks võimalusi end maandada. Nõnovat näeme me ööpäevaringsetele mõelduna. Aga see teine sihtgrupp on rohkem kogukond, nii nimetatakse ka. Nad on ikkagi taibukamad, käivad poes jne. Seda tüüpi inimesi me ei pane Nõnovale, selge see, et neil hakkab seal lihtsalt igav. See piiraks oluliselt nende võimeid.“

Kas Liiva 21 hooneid on vaja ka ümber ehitada?

„Eks kindlasti, jah. Meede õnneks näeb ette ka, et need on võimalik välja osta ja siis ka need kohandada. Need on olnud kasutusel rohkem koolitusruumidena. On vaja majutuskohti, tubasid luua, kui on võimalik, siis me muidugi tahaks suurendada seda tagumist maja. Ruumi on ikkagi vähe,“ tõdes Panichkina.

LõunaLehe palvel andis ta ka hinnangu, millal kõige varasemalt keskus valmis võiks saada.

„Kõige optimistlikum plaan on see, et meede avaneb mais ja siis novembris on teada ning veebruaris sõlmitakse leping,” hindas Meiela juht. „Ma arvan, et esimese majaga, seal on vähem kohandamist, läheb kiiremini, võib-olla isegi 2017 detsembriks saavad esimesed kohad avatud. Teine maja vajab rohkem, pool aastat ehk lisaks. Seal pole pesemisvõimalusi, on vaja ümber projekteerida kõik need ruumid.”

Liiva tn majad ja Nõnova krunt
Liiva tänav 21 kinnistu üldpindala on 861 m², selle sihtotstarve on täies ulatuses ühiskondlike hoonete maa. Linn sai kinnistu 2007. aastal. Sellel asuv ametihoone on 2008. aastal rekonstrueeritud laste- ja pereabikeskuseks. Lisaks asus samal kinnistul eelmise aasta juunini Võru noortekeskus. Hetkel on hooned ja kuur kasutuseta. Eilsel Võru linnavolikogu istungil anti 13 poolthäälega Meielale juriidiline võimalus rahastuse saamise korral 2017. aasta alguses kinnistu 85 000 euro eest ära osta.

Seismajäänud Nõnova plaani alla on aga kulunud hulk raha. Esimene Leaderi meetmest arhitektuuriprojekt läks maksma umbes 7500 eurot, teine 17 000. Hiljutisem kulutus, ligi 14 000 eurot, on ehituslik projekt ühele majale, selle maksis Meiela oma tuludest kinni.

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 10/03/2016 12:27:53