Nopri talu lehmad. Foto: Urmas Paidre

Lehmapidajatele maksab osa tööstusi juba 19 senti piimaliitrist. Seda on üle poole vähem, kui nad said headel aegadel, ja pea poole vähem sellest, mis tarbijatel tuleb osas poodides paki piima eest maksta.

Ala-Punde talu Urvaste vallas Võrumaal on 25 lüpsilehmaga väiketootja. Perenaine Eve Ventsel ütles, et parematel aegadel said nad liitri eest 43 senti ning nüüdne hind, 21,5 senti liitrilt, ei rahulda ei Ala-Punde pererahvast ega ühtegi teist piimatootjat.

Põlvamaa põllumeeste liidu juhatuse esimees Karin Sepp ütles, et märtsikuu tõi paljudele tootjatele taas piima hinna languse: „Läinud kuul maksti mõnel pool liitrist veel 23 senti, siis märtsist 21 senti liitrist, kohati veelgi vähem. Piimaliitri tootmise omahind kõigub 28–30 sendi vahel, seega saab tootja igalt liitrilt vähemalt kaheksa senti kahjumit.”

„Me ei ole ülepea laenanud, nii et saame oma laenude ja liisingutega veel hakkama,” kõneles Ventsel. „Meil ei ole ka töötajaid, kuna kõik tööd teeme farmis abikaasaga kahekesi. Tänu neile asjadele saamegi praegu oma perel nii-öelda hinge sees hoida.” Ta lisas, et veidi abi on neil nii lehma- kui ka pindalatoetustest.

„Maainimestel on visa hing ja tugev kannatus. Loomi on samuti kahju kombinaati saata,” ütles Ventsel. Ta lisas, et kui loomi mitte arvestada, on lõpetada lihtne, kuid pärast seda on vaja edasi elada.

Ta tunnistas siiski, et pere on kolm korda tõsiselt mõelnud lehmapidamise lõpetamisest.

Sepp ütles, et sel aastal veel keegi Põlvamaal lehmapidamist lõpetanud ei ole. „Aasta on nii alguses, et suur piimafarmide lõpetamine seisab alles ees. Sööt eelmisel sügisel varutud, kuid kevad on tulemas ning loomad saavad välja. Suvel jäetakse finantside puudumise tõttu uue talve sööt varumata. Kui sul on hankijate ees võlgnevus, ega siis keegi uut kaupa võlgu anna,” arutles ta.

Sepa sõnul on Põlvamaal võrreldes kolme aasta taguse ajaga tootjate ja loomade hulga muutused võrreldes mõne teise maakonnaga üldjoontes väikesed. Mullu detsembris oli maakonnas 52 lehmapidajat, kellel oli kokku 6165 lüpsilehma, 2013. aasta detsembris olid need arvud 54 ja 6360.

Võrumaa talupidajate liidu tegevjuht Marika Parv tunnistas, et talupidajad on tootmist vähendanud ja ka karja likvideerinud.

Jõudluskontrolli andmetel oli Võrumaal 2013. aastal 3570, mullu 2715 lüpsilehma, Eestis oli lüpsilehmi vastavalt 92 134 ja 86 349.

„Põlvamaa farmerite sitkus ja tahe oma tegevusele peale maksta väärib kiitust,” kõneles Põlvamaa põllumeeste liidu juht Sepp. „Kuidas sa saadki lõpetada, kui kohustused on täitmata, ning oluline on seegi, kas ja millega edasi saad tegeleda. Kui senini oli raske toime tulla, siis praegu on doteerimiseta võimatu hakkama saada. Paljud on müünud noorkarja ja tiineid mullikaid. Viimased olid alguses mõeldud ju oma karja täiendamiseks. Tehnikat ja kinnisvara on samuti müüdud.”

Valgamaa aktsiaselts Laatre Piim ligi 950 lüpsilehmaga on vaieldamatult suurtootja. Tegevjuht Kalmer Kongo ütles, et praegu on ka suurtootjatel raske, sest rahamure on kõigil tõsine.

Eurostati andmetele tuginedes märkis Kongo, et Euroopa Liidu riikidest maksab oma piimatootjatele kõige vähem Läti, järgneb Leedu ja tagant kolmas on Eesti. „Ma ei näe tunneli lõpus valgust. Ületootmist on palju ja ilmselt pannakse tootjad proovile: kes vastu ei pea, kukub sektorist,” sõnas Kongo.

Juba on ette tulnud ka lehmapidamise sunnitud lõpetamist, kui piima kokkuostja ütleb väiketootjale lihtsalt lepingu üles. Ühelt poolt toodetakse meil piima rohkem, teiselt poolt on töötlejale kulukas seda väiketootjatelt varuda.

Puudub hea turg
Marika Parve sõnul on kõige raskem toime tulla neil, kes peavad ainult lüpsikarja, samuti teistel väiketootjatel. „Praegu ongi kõige keerulisem kõigil väiketootjatel: teravilja-, sea- ja piimakarjakasvatajatel, kes peavad väga täpselt kalkuleerima ja investeeringuid põhjalikult kaaluma, sest iga liigne investeering võib eelarvesse miinuse tuua. Edasi peab minema, sest tegevusetus toob tagasimineku,” rääkis ta.

Parv nimetas olukorda hea turu puudumiseks. Me võime ju toota superhead toodangut, aga kui turgu pole, ei ole sellega midagi teha. „Piima hinna allaviimine ei suurenda kohalikku müügikäivet, sest ega inimesed odavamat piima ju rohkem ei osta. Sama arvu inimeste korral ei suurene ka läbimüük,” ütles ta.

Taluliidu tegevjuhil on jäänud mulje, et meie riigi juhtideni ei ole olukorra tõsidus veel jõudnud. „Uhke on küll öelda, et suurendasime erakorralisi toetusi. Kuid elu ei koosne toetustest,” arutles ta. „Kuna toetus tootjale on vesi töötleja veskile, pole tal põhjust hinda tõsta. Vaja on leida lahendus, kas positiivne või negatiivne. Kui on selge, et turgu ei ole ja piima enam kokku ei osteta, siis pole mõtet toota. Lihtne on lehmad ära viia, kuid mis saab tehtud investeeringutest. Piimatootmisel on lehmade kõrval ka suured investeeringud hoonetesse ja seadmetesse. Tootmise lõppedes jäävad inimesed sissetulekuta, samuti muutub põllumaade kasutamine.”

Parv loodab, et kokkuostjad ei lõpeta väikeste tootjate käest piima kokkuostmist. „Väikesed on need, kes alla 500 liitri päevas müüvad, kuid nemad hoiavad elu külades, hoiavad elus nii enda kui ka oma pere,” rääkis ta. „Vajame võrdset kohtlemist Euroopas ja siin peavad sõna sekka ütlema kohaliku põllumajanduspoliitika kujundajad. Müts maha talunike ees, kes suudavad ja tahavad hakkama saada maal. Meie esiisad ei otsinud ka kergemaid toimetulekuvõimalusi ega tee seda ka praegune maamees. Kui rasked ajad väga kauaks jäävad, siis kaob maainimestel jaks ja jõud, investeeringutest rääkimata, ning ka aastatega kogutud tagavarad saavad otsa.”

Lahendusi on mitmeid
Väikestel ja keskmistel lehmapidajatel on palju raskem, kuna neile on piima tootmise omahind kõrge, sellele lisandub keskmistes farmides ka suur tööjõukulu.

Sepa sõnul on osa piimakarja pidamise lõpetanutest orienteerunud teravilja kasvatamisele, teised kasvatavad lihaloomi, mõni lambaid ning mõned on jäänud pensionile. Farmitöölised on mõnes kohas küll töötuks jäänud.

Palju lehmi on sõidutatud kombinaati nii Eestis kui ka väljapoole Eestit. Kellel on hästi läinud, on saanud lehmi Poola ja Lätti müüa. Kongo sõnul on meie lehmi viidud ka teistesse lähiriikidesse. „Eesti piimalehmad on eesrindliku tõuaretusega ja annavad palju piima,” sõnas Sepp.

Tema sõnul on tootmise lõpetamisel oma osa piimakvootide kadumisel kogu Euroopas mullu aprillist, ületootmisel terves Euroopas, Venemaa turu kadumisel ja piimatoodete madalal hinnal Aasia turul.

Karin Sepp peab piimatootjate jätkamiseks oluliseks võimalust ajatada riiklikke makse ja pankade leebemat suhtumist olukorda.

„Tähtis on ka tootjatega läbirääkimisi pidada, luua neile samasuguseid tingimusi, kui on Euroopa Liidu teiste riikide piimatootjatel, ehk maksta farmeritele riigi toetusi ning anda kriisiabi. Abi on ka sellest, kui muudetakse piimatoodete sekkumiskokkuostu tingimusi. Või ja lõssipulbri sekkumiskokkuost on Euroopa Ühenduse turundusmeede, mida rakendatakse piimasektori toetamiseks. Sekkumiskokkuostu meetmega stabiliseeritakse piimatoodete turgu, tagades sellega tootjatele minimaalse hinnataseme toodetud või ja lõssipulbri eest,” loetles ta abinõusid. Ta lisas, et meil tasuks kaaluda ka piimakvoodi ületamistasu maksmise lisaajatamist.

Ekspordi edendamiseks on Eestis vaja välja töötada meetmed ja need siis ellu viia. „Aitaks ka see, kui koduriigis töötataks võimalikult ruttu välja ebaõiglase kaubandustava vastased meetmed, nagu kaubanduse poolt hinna ja kaubaartiklite määramise peatamine,” toonitas Sepp.

Kuid ta ei riski protsessi muutust ja piimaliitri hinnatõusu tootjatele prognoosida. „Kui aasta lõpuks tõuseks hind mõne sendi võrra, oleks seegi praegust langust arvestades optimistlik,” sõnas Põlvamaa põllumeeste liidu juhatuse esimees.

„Eesti on ainus Euroopa riik, kes oma tootjaid ei toeta, kuid riigisisesed toetused leevendaksid meie tootjate olukorda,” sõnas ka Laatre Piima tegevjuht Kalmer Kongo.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 10/03/2016 11:58:59