Läinud nädalal kirjutas LõunaLeht Võru linnalehe näitel omavalitsuse meediast. Selleks, et mõtestada lahti munitsipaalmeedia rolli ja selle eetika piire, pöördusime Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kommunikatsioonieetika nooremteaduri ja eetikakeskuse referendi Marten Juuriku poole.

„Omavalitsuse meedia on ses mõttes naljakas asi, et jääb kahe väljakujunenud eetikavaldkonna – ajakirjanduse ja avaliku halduse – vahele,” selgitas Marten Juurik, mõne aasta tagune LõunaLehe praktikant. „Kummastki valdkonnast võib tuletada munitsipaalmeedia sisule veidi erinevad kriteeriumid. Seega ajakirjanikud ja ametnikud võivad omavalitsuse meedial näha mõnevõrra erinevaid rolle.”

Ametnikule on ette nähtud teatav lugupidav suhtumine oma asutusse, kolleegidesse ja riiki, mis piirab mõneti kriitilisust, ajakirjanikele sellised piirangud aga ei kehti.

„Erinevusi põhjustab lojaalsus omavalitsusüksuse ja sealsete töötajate suhtes,” ütles meediaeetika spetsialist. „Kui ajakirjaniku jaoks on ametnikud ja poliitikud avaliku elu tegelased, kelle suhtes on lubatud suurem kriitika ja tähelepanu, siis omavalitsuse töötajate jaoks on tegemist eelkõige kolleegidega. Ametnikule kehtestab eetikakoodeks kohustuse vältida avaliku teenistuse maine rikkumist.”

Kui aga eeldada, et munitsipaalmeedias on oluline otsustuskoht ka poliitikutel, muutub pilt tema sõnul veelgi segasemaks, sest teatavasti ei ole poliitikud siiani suutnud head poliitilist tava vastu võtta. Laias laastus ei piira miski neil oma poliitiliste huvide teostamist.

„Seega on munitsipaalmeedia segu ajakirjandusest, avalikust haldusest ja poliitikast. Selline segu põhjustab olulise huvide konflikti ohu, mille lahendamine eeldaks tavapärasest suuremat rõhku otsuste ja rahastuse läbipaistvusele ja avatusele,” leidis ta. „Teisalt tähendab see, et munitsipaallehte pole päris õiglane hinnata vaid ajakirjandus- või vaid ametniku eetikast lähtuvalt.”

Milline peaks olema sisu?
„Minu hinnangul, toetudes nii ametniku kui ka ajakirjaniku eetikale, peaks munitsipaalmeedia ideaalis lähtuma alati eelkõige avalikust huvist, informeerima avalikkust kõigest olulisest, mis on vajalik avalikkuse suuremaks kaasamiseks ning asutusesiseste otsuste läbipaistvuse suurendamiseks,” esitas Juurik oma arusaama.

Elanike informeerimiseks annab laia tähenduse tõttu nimetada enam-vähem kõike. Mis on aga õigustatud?

„Pigem peaks vaatama siin lehte just omavalitsuse perspektiivist,” leidis Marten Juurik. „Vastutustundlikule munitsipaallehele peaks see seadma teemade osas piirangud: vaid see, mis on oma munitsipaalüksusega seotud, mis on valla või linna elanikele oluline teada või mille vastu erameedia huvi ei tunne.”

Arvamuste ja kriitikaga on lood keerulisemad, kuna see eeldab jällegi teatud sõltumatust, et otsustada, keda avaldatakse ja mis teemadel.

„Enamasti saavad valla- või linnalehtedes sõna ikkagi võimupositsioonil olijad, harvemal juhul isegi vaid teatud valitud isikud,” ütles teadur. „Puudub eestkõneleja roll ning sotsiaalse õigluse komponent, mis näeb ette nõrgemal positsioonil olija abistamist. Samuti pole selge, kas selline funktsioon toetab kuidagi omavalitsusüksuse tööd ehk kas avaliku raha kulutamine arvamuste vahendamisele on mõttekas.”

Tõlgendamises põhjendab segadust see, et mingit üldist juhendit või koodeksit omavalitsustele oma meedia tegemiseks pole. Kas munitsipaalmeedia peaks olema omavalitsuste poolt sisu- ja eetikareeglitega paika pandud?

„Jah, võiks olla,” tõdes kommunikatsioonieetika spetsialist. „Eeskuju saavad omavalitsused võtta nii erameediast kui ka avalik-õiguslikust meediast. Vajalik on selline reguleeritus suurema läbipaistvuse ja selguse huvides. Samas tähendab selliste reeglite paikapanemine, et leht on ikkagi midagi veidi rohkemat kui pelgalt infoleht.”

Teine, keerulisem variant oleks tema meelest võtta eeskuju näiteks avalik-õiguslikust meediast.

„Näiteks võiks ta lisaks informeerivale funktsioonile täita harivat – „Kuhu tuua prügi?”, „Kuidas tutvuda linna või valla avalike dokumentidega?” – või ka meelelahutuslikku rolli,” märkis Juurik. „Ent avalik-õigusliku meedia mudelit kopeerides tuleks rõhku panna ka sõltumatusele omavalitsusest. Ilmselt oleks selline mitmekülgne ja keerulisem mudel väikese munitsipaallehe suhtes liiga nõudlik.”

Ohud võimuesindajate kajastamisel
Kui 2014. aastal tekitas munitsipaalmeedia olemuse arutamine tulist arutelu üle Eesti, leiti mõnel pool sobivaks õigustuseks sedagi, et omavalitsus asutab oma väljaande, sest kohaliku meedia teemakajastused pole juhtidele meelepärased.

„Oht seisneb ilmselgelt selles, et poliitikuametiga käibki kaasas kriitika ning kui sellele toetudes otsitakse õigustusi valla- või linnalehe positiivsele kajastusele, siis iga kord, kui poliitik mõne jamaga hakkama saab, tähendaks see justkui automaatselt õigustust järjekordsele positiivsele kajastusele,” viitas Juurik.

Mida rohkem küsitavaid ja põhjendamata otsuseid teeb poliitik või ametnik, seda rohkem on negatiivset kajastust ja kriitikat, seda enam on sellise loogika kohaselt põhjendatud positiivne kajastus.

„Ainus viis sellise argumentatsiooniahela lõhkumiseks oleks see, kui ajakirjandus lõpetaks võimulolijate kritiseerimise,” selgitas Marten Juurik. „See aga ilmselt pole kuigi hea lahendus. Kui poliitik kriitikat ei talu, siis ilmselt on ta valinud endale vale ameti. Ametnike osas peaks kriitika olema ilmselt veidi vaoshoitum, välja arvatud ehk juhtivatel positsioonidel olijate suhtes.”

Paljude omavalitsuste lehtede lugudes tõusevad esile juhtide kommentaarid, fotodel näeme poseerimas omavalitsusjuhte lindilõikamistel ja kätlemistel. Ühest küljest ei saa maha vaikida seda, et nad on sündmuse juures mänginud rolli, aga teisalt on oht, et sellega üle pingutamisel luuakse poliitikule mainet. Mida arvab sellest kommunikatsioonieetika nooremteadur?

„Võib kritiseerida ka seda, kas valla- või linnalehe roll on üldse kuidagi poliitikutega seotud,” ütles Juurik. „Kui leht on informeeriv ja avalikkusele suunatud, peaks ta ikkagi piirduma vaid sellega, mis on vallaelanikele oluline teada. Positiivne kuvand on pigem mainekujunduse teema ning on pigem konkreetsete isikute huvi, mitte aga valla või linna huvi.”

Pea mitte kunagi ei täida munitsipaalleht sõltumatu meedia rolli ja seda saab isegi ideaalkujul vaid teatud mööndustega pidada ajakirjanduseks, ent see ei tähenda Juuriku arust, et sellist lehte ei tohiks teha või ei peaks tegema.

„Tuleks leppida sellega, et meediaruum on täitunud väga erinevate väljaannetega, mõned on ajakirjanduslikumad, teised vähem,” täpsustas ta. „Eelkõige peaks olema see lugeja asi teha erinevat laadi väljaannetel vahet. See eeldab aga teadlikku meedia kasutamist. Küll tähendab see, et meediaväljaanded peaksid olema ausad ja mitte üritama varjata oma tegelikku olemust.”

Munitsipaalleht reklaamipinnana
Suuremast osast omavalitsuse maksuraha eest väljaantavatest lehtedest leiame reklaami. Kas see on reklaamimiseks õige koht?

„Reklaam on samuti küsitav, seda enam, et reklaam on enamasti erasektori pärusmaa. Kas neil on mingi avalik-õigusliku meedia sarnane huvi abistada kultuuri- ja huvitegevust? Siin võib olla põhjendatud teatud erand kultuuriteadete osas, kui nende ürituste korraldajatel on raskusi tasulise reklaami ostmisega (näiteks noorteüritused, väiksed tantsu- või lauluseltsid, huvikoolid),” tõi Juurik välja erandeid.

Mingit üldist normi on siin tema sõnul raske kehtestada, kuid reklaamivaldkond annab poliitikutele libastumisvõimalusi lisaks.

„Pigem peaks siin olema valla- või linnavolikogu ning kohalikud elanikud need, kes peaksid avaldama pahameelt, kui valla või linna raha eest tegeletakse näiteks teatud ettevõtetele soodsa reklaami pakkumisega. Siit võivad tekkida omakorda tõsised huvide konfliktid ning kerged korruptsioonikahtlused,” selgitas Juurik.

Ajalehtede liidu meelest suretab munitsipaalmeedia eelistingimustel konkureerimine reklaamiturul välja kohalikku meediat.

„Ma olen sellise kirjeldusega nõus, kuid hinnangute andmine sellise tegevuse kohta – kas see on õige või mitte – eeldaks pigem konkurentsiseaduse poole vaatamist, kus on eraldi peatükk kõlvatu konkurentsi kohta. Ma pole pädev hindama, kas selline tegevus reklaamiturul on lubatav või mitte,” tõdes Juurik.

Siiski on teatud juhtumid, mil on see üheselt laiduväärne.

„Küll saab anda hinnangu valla- või linnalehe toimkonnale, kui peaks selguma, et nad tegelevad teadlikult kohaliku erameedia survestamiseks selliste reklaamimängudega,” märkis Marten Juurik. „Sellisel juhul saab niisuguse tegevuse vaid hukka mõista.”

Vt ka „Munitsipaalleht – rahva informeerija või propagandavahend” 3. märtsi LõunaLehest.

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 10/03/2016 11:37:52