15. märtsil on ülemaailmne tarbijaõiguste päev. Selle tähtpäeva puhul tuleks ostjatel leida natuke aega ja mõelda selle üle, kuidas tarbijate olukord muutunud on, ja kuidas tulevikus veelgi parem võiks olla. On ju tarbijate ostudel kogu riigi raharingluses ja tootmises täita oluline roll.

Alates 1. märtsist kehtib järjekordselt täpsustatud tarbijakaitseseadus. Paljudki võiksid kohe esitada küsimuse, miks seda seadust siis jälle vaja täpsustada oli? Kui aga lähtuda tarbijakaitsjatele pidevalt laekuvatest pöördumistest, siis oli kujunenud mitmeid trende, mis seadusemuudatusteks piisavalt põhjusi andsid.

Kui 1993. a detsembris tarbijakaitseseadus vastu võeti, siis puudus seal paragrahv, mis reguleeris täpselt kauplejate tegevust. Ootus oli, et ostja ja müüja suhetes kehtib mõlemalt poolt ausus. Tegelik elu näitas aga vajadust kaupmeeste tegevuse üha täpsemaks reguleerimiseks. Ja nii tekkiski seadusse paragrahv nimetusega turundusvõtted. Hiljem nimetati sama paragrahv ümber kauplemisvõtteks. Enne praegust tarbijakaitseseaduse versiooni oli seda õnnetut paragrahvi täpsustatud üle 80 korra. Juurde oli tekkinud ka kaubandustegevuse seadus, kuid kaebused tarbijakaitsjatele ei lakanud.

See on trend, mille põhjustele avaldavad mõju ka müümise ja ostmise erinevad ootused. Kui mõelda kasule ainult rahalises mõttes, siis on müüjal kasulikum müüa kallimalt ja ostjal vastupidi – osta odavamalt. Tihti kannatab seejuures ka toodete ja teenuste kvaliteet.

Siit ka küsimus: kas ainult tarbijakaitsjad suudavad olla igal pool ja igal ajal, et ostukeskkonda paremaks muuta või jääb see tegevus ikkagi ka ostjate endi õlule? Enamikul ostjatest on ju võimalus valida, kust mida osta ja millise kaupmehe juurde lojaalseks jääda, kui kvaliteet ja hinnatase nõudeid rahuldab.

Kes ja kuidas peaks alustama, et ostukeskkond tarbijatele paremaks muutuks?
Toetudes tuhandete tarbijate pöördumiste analüüsidele julgen väita, et ostu-müügi keskkonna
paremaks muutmine on pikaajaline ja pidev protsess. Juhtiv roll ostukeskkonna parendamisel peaks olema siiski nende õlgadel, kel kohustus aidata tarbijatel probleeme lahendada. Nendel, kes erialaliselt igapäevaselt tarbijate probleemidega tegelevad, on rohkem teadmisi ja kogemusi ning paremad võimalused võrreldes üksikute üritajatega. Kuid samal ajal ei taga nende tegevused edu, kui ostjad ise ka ei kasuta omapoolseid võimalusi ühistegevuse raamides.

Olen veendunud, et tarbijakaitsjad peaksid alustama oma tegevusi tarbija visiooni kavandamisest. Millisena me tahaksime tarbijat näha, näiteks viie või kümne aasta pärast? Mõned kuud tagasi toimunud üleilmsel tarbijate esindajate kongressil pühenduti ka teemale – uus visioon maailmaturul. Seega ilma visiooni tunnetamata hakkame tegutsema ei tea kus suunas.

Kui targematelt õppida, siis peaks visioonist rääkima kui mingist ähmasest ettekujutusest, mis tulevikus kujuneb, mitte täpsest formuleeringust, mida saab kohe realiseerima hakata.

Visioonist rääkides me isegi ei tea, millised karid meid ees ootavad ja kuidas neid ületada vaja, kui hakkame visiooni poole teed rajama. Sel raskel ja tundmatul teel tekib vastuolusid näiteks seadusesätetega ja üksikute huvigruppide lobitööga. Lihtsalt võib öelda, et visioon tarbijast ei saa olla mingi täpne ettekujutus olukorrast, millises tarbija tulevikus oma ostutehinguid teeb, kuid selgemat ettekujutust me ka ei oma.

Mis võiks meid aidata, et visioon igaühele paremini tunnetatav oleks?
Tarbija visiooni sõnalisel väljendamisel konkreetsemaks minnes tuleks alustada ostmisest. Tarbija on ju see, kes ostab enda või kodumajapidamise vajadusteks. Ostmine jääb kindlasti.
Aga püstitame kohe ka küsimuse – milline see olukord peaks tulevikus olema, kus Eesti keskmine pere ostab seda, mis vaja? Arvan, et ka droonide arendajad ei julge midagi kindlat väita.

Küsime siis ka nii – kes ikkagi otsustab, mida meie perele vaja osta on?

Loodame, et selleks ajaks on kodumajapidamise õpetus tasemel, mis võimaldab pereliikmetel ise otsustada, mida osta, ja isegi ostujuhtide rolle pere piires aeg-ajalt vahetada.

Kindlasti ei ole ka lähitulevikus kõigil peredel võrdsed võimalused ostmiseks ning vaja on mõelda, millises järjekorras ja mida osta saab. Siit ka nõue kooliharidusele, et õpetataks optimeerima erinevate kriteeriumide alusel juba põhikooli tasandil.

Edasi tuleks küsida, kas võimalused optimeerimiseks vajaliku informatsiooni otsimiseks on kõigil piisavad?

Kas kiired tehnoloogiad võimaldavad leida erinevate testide tulemusi, müügikohti ja kommentaare, mis aitavad tarbija põhiõigusel – valida endale sobivat – realiseeruda?
Peame arvestama, et tarbijaharidus, eluraskused ja uued võimalused õpetavad optimeerima.
Kui nüüd eelnevalt rasvaselt trükitud sõnad kokku lugeda, siis saab neid viis: ostmine, olukord, otsustamine, optimeerimine ja otsimine.

Kuidas neid tegevusi omavahel seostada nii, et visioon tarbijast kõigil hästi meeles seisaks?
Ilmselt tuleb appi võtta rahvatarkus – üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Aga kujundamegi siis visiooni tarbijast lillena. Lilleõis on ju alati meid rõõmustanud ning paremini ühendanud.

Kujundatud lilleõiel on üks „o“ täht varrel, mis viitab võimalusele varrest õie pööramisele ikka päikese poole, kus soojem, ja seda päikest tuleb otsida. Teised „o“ tähed sõnadest, olukord ostmise otsuse optimeerimiseks, kujundavad õienupu.

Selline visioon on kujunenud ühiskondliku tarbijakaitse mõtetest. Ostjatel kujunevad kindlasti erinevateks aegadeks hoopis teistsugused nägemused tuleviku tarbijast. Ka kauplejatel võib kujuneda tulevikutarbijast hoopiski erinev visioon. Kuid selleks, et liikuma hakata visiooni poole ja parema tuleviku poole, on vaja määratleda konkreetsemaid soovitud seisundeid, et samm sammult visioonile lähemale jõuda.

Uusi ideid, kuidas soovitud seisundeid visiooni poole pürgides kindlaks määrata, võib anda mõtisklus ka sõnale coop, mida soovitatakse ETKVLi kaupluste järglaste nimedes kasutada.
Mida see sõna tähendab? Eks ta meenuta ka koostööd ühiste eesmärkide nimel – co-operation.

Kuna tarbijad tegelevad olemasoleva olukorra paremaks muutmisega tulevikus, siis kooperatiivne juhtimisstiil, paljude erinevate juhtimisstiilide hulgast, viitabki ostjate ja müüjate koostööle. Tegutsedes koos jõutakse mõlemate poolte vajadusi rahuldavatele seisukohtadele. Omal ajal me ühistutest ju alustasimegi. Millest just, on väga hästi näha näiteks Antsla valla 2013. aasta kalendri märtsikuu leheküljelt.

Milline siis oleks lähim soovitud seisund liikumisel visiooni poole?
See sõltub suurel määral juba iga lehelugeja oma vajadustest, võimalustest ja võimekusest konkreetsete tegudega protsesse ja keskkonda paremaks muuta. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et ostja ja müüja omavahelistes suhetes on kogenenumad igapäevaselt müügitööd korraldavad spetsialistid, kes pidevalt peavad optimeerima väga erinevate kriteeriumite järgi. Samas on enamik ostjatest spetsialistid hoopis teistelt elualadelt, kuid nende mõtteterad võivad vilja kanda ka ostukeskkonna muutumisel veelgi paremaks kõigile.

 

 

Autor: AADO LUIK, Tallinna Tarbijakaitse Ühing, omaaegne võrumaalane
Viimati muudetud: 10/03/2016 11:32:14