Möödus 98 aastat Eesti vabariigi sünnist, päevast, kui kuulutati välja manifest kõigile Eestimaa rahvastel. Samal päeval ehk 24. veebruaril 1918 kuulutati Päästekomitee käsuga nr 5 välja maanõukogu poolt määratud esimene Eesti Ajutine Valitsus. Esimesena tunnistas Eesti vabariiki Venemaa volitusel Adolf Joffe 2. veebruaril 1920.

Ei saa mainimata jätta, et suureks rõõmuks sündis 1956. aasta 24. veebruaril Tomski oblastis Aleksandrovi rajoonis (koht Siberis, kuhu küüditati juunis 1941 Kasaku perekond ‒ toim) minu tütar, kellele panime üksmeelselt nimeks Linda, sellest möödus 60 aastat. Samuti on alati olnud suureks rõõmuks pühitseda ühel päeval Eesti vabariigi sünnipäeva.

Elasime vahejuhtumita, kui saime viiekorruselisse majja korteri, siis omaette. Kord pühitsesime suurejooneliselt tähtsat sündmust, kuhu oli kutsutud ka meiega koos Siberis olnud Rõuge apteekri omaniku energiline tütar. Meie all olevas korteris kuulis naiskohtuniku abikaasa aga isamaalisi laule ja tahtis „kannuseid teenida“, sest oli veel sügav stagnaaeg. Ta tungis suure hurraaga meie korterisse ja ähvardas meid vanglaga. Õnneks ma ei kaotanud pead. Läksin Linda juurde ja sosistasin: „Ole hea, too minu kätte sünnitunnistus“. Saanud selle kätte, näitasin sünnitunnistust naabrile ja ütlesin: ole kallis ja ära sega meie koosviibimist. Ta luges sünnitunnistust, näoilme muutus. Pööras ringi ja läks meie suureks rõõmuks sõna lausumata minema, pidutsemine jätkus.

Mida peame tegema, et võtaksime Eesti vabariigi 100. sünnipäeva vastu paremas olukorras kui praegu?

Üks asi oleks sündivuse suurenemine. Praegu on kahjuks Eesti rahva kõige suuremad vaenlased narkomaania, alkohol, suitsetamine ja aids, mille tagajärjel sajad elujõulised inimesed surevad. Seda nähtust saab seadusandluse abil vähendada, samuti ka väljarännet. Võimalusi on mitmeid: pensioni-, tulumaksu-, palgasüsteemi jne muutmine.

Kaitseväes ja kaitseliidus tuleb neil, kes ei tarvita alkoholi, ei suitseta ega kasuta mõnuaineid, kohe palka suurendada. Ja vastupidi ‒ teistel vähendada. Teenistusse tuleks võtta ainult karske patriootliku eluviisiga kodanikke. Riigikaitse pearõhk tuleb panna oma riigi kodanikele juba koolipõlvest saadik, et jõuaksime niikaugele, et igas asustatud kohas oleks vastavalt relvastatud ustavad kodanikud, kes vajadusel astuvad kohe võitlusse kallaletungijatega. Ja suurem rõhk tuleb panna koostööle naaberriikidega, sest võõrriigi relvajõud ei suuda meid muidu kaitsta, samuti ajab meie suure naabri „karvad turri“, kui on võõrriigi sõjaväelased tema piiri ligidal.

Vabadussõjalaste arreteerimine 12. märtsil 1934 ja nende kõrvaldamine riigiametist jne tuleb hukka mõista. Praegused ametnikud, kes kaitsevad „vaikiva ajastu“ ebaseaduslikku teguviisi, tuleks aga kõrvaldada riigiasutustest, siis on meie tulevik kindlustatud. On viimane aeg ka avalikustada häbiplekk Vabadussõja ajaloo moonutamisel ehk mitme ülitähtsa operatsiooni täideviijate salgamine poliitilistel põhjustel.

Muuseas, vabadussõjalaste liidu juhtivkoosseisu arreteerimise organiseerijateks olid poliitilise politsei juhid Sooman ja Tuulse (Tenson), kes olid vastava väljaõppe saanud Nõukogude Venemaal. Samuti rääkis Konstantin Päts oma vennale, et tema ihukaitsja linnas ja maal käies Hubel oli ka olnud juba hulga aastaid Nõukogude Venemaa teenistuses.

Parimate soovidega ja pealehakkamist eelpool mainitud soovide täitmise abistamiseks.

 

Autor: OLEV KASAK, (89), Võru
Viimati muudetud: 10/03/2016 11:24:24