„Ei taha toetada propagandakulusid,” kritiseeris jaanuaris Võru linnaeelarvet volikogus opositsiooni esindaja Jüri Kaver (RE). „Pigem raha kulutada nii, nagu IRL räägib, või kuhugi mujale, aga kärutada raha propaganda peale ...” Kaver pidas silmas eelarvesse kirjutatud muudatust, mille kohaselt suurendati Võru Linna Lehe mahtu kahekordseks ja loodi lehele eraldi toimetajakoht. Millest lähtub oma tegevuses linnalehe toimetaja? Millisena paistab omavalitsuse väljaanne kõrvuti teiste Kagu-Eesti omavalitsuste trükitavaga?

Viimastel aastatel Võru linna avalike suhete spetsialisti Marianne Metti ‒ sealhulgas ka linnalehe toimetamises ‒ asendanud Ulis Guth võttis sellest aastast kolmveerandi kohaga oma põhitegevuseks linnalehe.

Kui linnalehe toimetaja 2015. aasta kulu koos tööandja maksudega oli 2475 eurot, siis 2016. aastaks on toimetaja planeeritud palgakuludeks koos tööandja maksudega arvestatud 13 246 eurot. Selle aasta eelarves on infolehega seonduvat lisakulu 10 142 eurot. Nimetatud summa sisaldab kõiki infolehe linlasteni jõudmisega seotud kulusid.

Miks aga oli ikkagi vaja suurendada 11 korda aastas ilmuv leht 16-küljeliseks?

„Miks see maht üldse suurendatud sai, on see, et pidime pidevalt hallatavate asutuste, eriti koolide ja lasteaedade huvipakkuvaid artikleid üle parda viskama, sest meil ei olnud ruumi. Nüüd on need kaks numbrit näidanud, et neid loetakse väga suure huviga,“ ütles Guth LõunaLehele.

Võrdluseks võib vaadata teisi maakonnakeskusi. Põlva valla infoleht Põlva Teataja ilmub 11 korda aastas kaheksaleheküljelisena. Valga Linna Leht ilmub aga neli korda aastas ja neljaleheküljelisena. Sellises vahemikus varieeruvad üldiselt ka ülejäänud Kagu-Eesti omavalitsuste lehed ehk munitsipaalväljaanded.

Kui vaadata omavalitsuste lehtede sisu, siis on näha palju sarnaseid jooni. Lehtedes on ära toodud volikogu ja linnavalitsuse istungite punktide selgitused. Omavalitsusjuhil ja vahel ka volikogu esimehel on oma kolumn. Omavalitsuse ametnikud selgitavad oma valdkonna küsimusi ja annavad teada muudatustest. Allasutused kirjutavad lugusid oma asutuse tööst. Sageli leiab lisaks ka elanike lugusid nende muredest või rõõmudest. Kui mõni erand välja jätta, on üldiselt lehtedes päris palju reklaammaterjali.

Mida ütleb Guth sisuvalikute kohta? „Mina ei ole seda nõu, et mingid pehmemad teemad on vähemolulised kui linna väga suured arenguteemad, ma olen seda ka linnavalitsuse ringis rääkinud. Mitte ühtegi teemat ei tohi vähendada teise teema arvelt. Inimese üldpilt tekib ikka kõigist mosaiigikildudest,“ leidis ta.

Hoolimata suurenenud mahuga kaasnenud pehmete teemade lisandumisest on tema hinnangul tegemist endiselt infolehega. „Suurem osa on ennetavat laadi artiklid: mis on tulemas, mida hakatakse tegema, selliseid lähenemisi on hästi palju. On ka tagantjärele kajastusi, need on peaasjalikult hallatavate asutuste soovil,“ täpsustas Guth.

Erameedia laiem haare

Üldjuhul munitsipaalmeedia ja kohalik meedia teemade poolest omavahel ei konkureeri, sest ilmumise sagedus ja teema-eelistused erinevad. Linnameedia suhestub kohaliku meediaga Guthi meelest teineteist täiendavalt.

„Linnakodanik peab saama oma raha eest lehte, kus ta peab saama võimalikult palju teada linnas toimuvast,” leidis ta. „Seda ei suuda kindlasti pakkuda peavooluajakirjandus, sest neil on teised huvid, laiem haare. See leht ei tohi kopeerida järjekordset väljaannet, mis tahab turgu vallutada. Mis ei välista, et vaadatakse ka laiemalt. Loomulikult, kui maakonnas on midagi tähtsat, siis kajastatakse ka seda.”

Poliitikute reklaam ja opositsiooni ignoreerimine?
Võrus on linnalehe puhul valimiste-eelsel ajal olnud näha erakondlikku kaaperdamist. Kas sel korral on see välistatud?

„Ma olen seadnud algusest peale kõikidele osapooltele ette, et maksumaksja raha eest väljaantav leht ei saa olla ei parteipoliitiline, ei kellegi isiklikke huve kajastav,” kinnitas toimetaja Guth. „Mitte mingit nägude afišeerimist ei toimu. Loomulikult jäävad tegijad aeg-ajalt pildile. Linnapea ikka käib ühel ja teisel pool. Aga sellist asja, nagu paljud halvad näited, 2013. aasta linnaleht, kus Reformierakonnale anti pea järjest, valimisnimistu numbrite järgi jaotati leheküljed üks kuni viis. See oli karjuv maksumaksja raha kuritarvitamine.”

Teine viis munitsipaalmeediat poliitiliselt ära kasutada on opositsioonile mitte sõna anda.

„Opositsioonist on mitu aktiivset inimest, kes kirjutavad. Heaks näiteks on Merle Koik raamatukogust, temaga on hästi tihe koostöö. Ta selgitab raamatukogu uusi teenuseid. Selles suhtes on need kanalid avatud kogu aeg. Pigem pole teatud inimesed soovinud siia kirjutada, arvan niipidi,“ ütles Guth.

„Minu mõte on anda ükskõik millisele huvitavale linnakodanikule roheline tee, kui ta sõnum sobitub siia konteksti, kui see ei ole mingi ulmeline luulesalm, mida pole kuhugi paigutada. Kui ta vähegi kõnetab teisi linnakodanikke, siis ma ei näe mingit probleemi,“ leidis ta.

Konkurents reklaamiturul
Ainuke koht, kus munitsipaalmeedia ja kohaliku meedia huvid võivad karmilt ristuda, on reklaam. 2014. aastal heitis Eesti ajalehtede liit ette, et munitsipaalmeedia reklaamimüük suretab kohalikke, eriti väiksemaid lehti välja ja et maksumaksja raha eest tehtavas väljaandes pole reklaamimine õigustatud. Üldjuhul on ka Kagu-Eestis võimalik omavalitsuse lehesse osta reklaamipinda. Võru lehe reklaamipinnad on tasuta, aga teatud piirangutega.

„Peaasjalikult avaldame oma hallatavate asutuste reklaame, sihtasutuste reklaame. Kuna nad on linnavalitsusega otse seotud, siis nende reklaami me avaldame. Ja siis Võru linnas suuremat auditooriumi huvitavad vabaajasündmused. Me lähtume lugeja seisukohast, nad peavad selle informatsiooni kätte saama,“ ütles Guth.

Siiski on lehes ka äride reklaame. „Põhimõte on minu poolt väga lihtne tegelikult. Me ei tohi anda konkureerivatele ettevõtetele pinda, sest kui me ühele anname, siis me peaks ka teisele andma,“ õigustas Guth.

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 03/03/2016 10:34:48