Margit Saal

MTÜ Mondo kuulutas möödunud detsembris välja arengukoostöö-teemalise esseekonkursi gümnaasiumiastme õpilastele, kus esikoha saavutas Otepää gümnaasiumi abiturient Margit Saal.

Kirjutada sai kahel teemal: „Kuidas lõimida immigrante ja pagulasi eesti kooli ja ühiskonda?“ ning „Mida Eesti peaks tegema, et kliimamuutusi peatada?“ Viimati mainitud teemal kirjutas ka otepäälane Margit Saal, kes oma lennukate ideedega noppis esikoha. Auhinnaks sai Eestimaa valupunkte kajastanud noor kirjutaja õppereisi Ghanasse, kus külastatakse kohalikke koole ja tutvutakse MTÜ Mondo koostööpartnerite tööga Põhja-Ghanas Kongo kogukonnas.

Margit Saal on oma kirjutistega silma paistnud ka koolis ning esindanud Otepää gümnaasiumit väga edukalt piirkondlikel olümpiaadidel. Nii sellel kui ka eelmisel aastal kuuluvad talle muuhulgas esikoht eesti keeles ja ühiskonnaõpetuses.

„Margit on üks hea näide tänapäeva teadmishimulisest noorest, kes loeb palju, on õpihimuline, sihikindel, samas ei eksponeeri oma isikut, vaid jääb pigem tagasihoidlikuks. Tema puhul tunnen õpetajana rõõmu sellest, et nii mitmeski valdkonnas on muna targem kui kana,“ kommenteerib Margiti emakeeleõpetaja Marika Paavo neiu suursaavutust.

 

Mida Eesti peaks tegema, et kliimamuutusi peatada?*

Ameerika kultuuriantropoloog Margaret Mead on öelnud, et ära kunagi kahtle, et väike grupp hoolivaid ja murelikke kodanikke saavad muuta maailma, ning et tegelikult on nad ainukesed, kes kunagi on suutnud seda teha. Olles nii väike riik, ei ole meil üksinda võimalust palju ära teha. Kui saaksimegi suurema osa eestlastest sundida käituma loodussõbralikumalt, ei muudaks see üleüldiselt väga midagi. Võimalus on aga olla teistele eeskujuks. Me saame õhutada teisi kaasa aitama. Kõik riigid peaksid mõistma, et neil on oma osa selles kanda.

Eestlased algatasid 2008. aastal nüüdseks ülemaailmselt levinud „Teeme ära” aktsiooni, mis tõestab, et ükskõik kui märkamatult väiksed me oleme, kui mõte ja eesmärk on hea, siis suudame suuri asju ära teha. Lihtne kodanikualgatus on levinud juba enam kui sajasse riiki ning selles on osalenud üle 14 miljoni inimese, aidates kaasa Maa puhtusele. Eesti võiks veel propageerida rohkem prügisorteerimist ja täiustada pandisüsteeme ning neid ka teistele riikidele tutvustada.

Eestil on, mida teistele riikidele õpetada, aga samas ka, mida õppida. Näiteks on meil organisatsioon Eesti Pandipakend, mis vastutab erinevate joogipakendite taaskasutamise eest. Me saaksime oma pandisüsteemi tutvustada riikidele, kus veel midagi sarnast ei tehta. Samas võib Eesti ka paljude teiste riikide eeskujul maksustada väiksed plastkilekotid, kuna näiteks Suurbritannias on näha, kuidas nende kasutamine on arvestataval hulgal vähenenud.

Minu nägemuses on paljuski puudus mõistusest, mitte ressurssidest. Inimesi tuleks teadvustada võimalustest, kuidas loodust säästa. Ei tohi suurendada põllumajandusalasid, vaid kasutada rohkem juba olemasolevaid. Üleüldse tuleb kasutada tavaressursse tõhusamalt. Rahvale tuleb rohkem rääkida toitumisest ning alustada toitumisharjumuste muutmisega. Üks võimalus on suurendada taimetoidu osakaalu menüüs, kuna loomakasvatus on üks planeeti kõige rohkem kurnav asi, põhjustades maade ülekarjatamist ja metsade mahavõtmist.

Põllumajandusse läheb umbes 70% terve maailma kasutatavast mageveest, millest suur osa läheb lihtsalt raisku rikkis vahendite ja vale kasutuse tõttu. Taimi kasvatatakse tihti nendele mitteomastes kasvukohtades, kus on vaja rohket kastmist. Eriti halb on asjaolu, et seda probleemi kajastatakse liiga vähe.

Eesti rahvas võiks osta rohkem kohalike põllumeeste toodangut. Sellega vähendame välismaise toodangu siia toomisega põhjustatud heitgaase ja kütusekulu. Kui rohkem asjasse pühenduda, saame üsna kindlad olla, mida endale sisse sööme ning kuidas toit meid ja planeeti mõjutab.

Inimestel on halb komme eeldada, et keegi teeb kõik nende eest ära ja et ise ei pea midagi tegema. Või siis arvatakse, et kliimamuutused ei puutu neisse, kuna ilmselt ollakse enne tagajärgede avaldumist juba surnud.

Raske on mõjutada neid, kes ei taha muutuda. Arenenud riigid on kimpus ületarbimisega, mida tegelikult suurettevõtted ja isegi valitsus rahvale peale surub. Ühiskond koondub ainult tootmise ja tarbimise ümber. See ju annab kasumit ning kujuteldava turvatunde, et majandus õitseb ja raha tuleb.

Pettekujutlus heaolust põhjustab omakorda üle võimete elamist. Niimoodi koormame Maa üle. On öeldud, et kui kõik inimesed maailmas elaks nagu keskmine ameeriklane, siis oleks meil vaja viit maakera.

Tootmine käib tänapäeval suuremalt jaolt nii, et teatud aja tagant oleme kohustatud uusi asju ostma, kuna vanad ei ole enam kõlblikud. Parim näide on enamikele tuntud firma Apple müügitrikk, millega on muudetud uute laadijate otsikuid, nii et vanad kaablid ja laadijad jäid täiesti kasututeks. ÜRO andmetel visatakse 90% maailma elektroonilistest jäätmetest suvaliselt minema või kaubeldakse nendega illegaalselt.

Arengumaades on probleemiks tihti ka korruptsioon, mistõttu ei saa kohalikud töötada paremate tingimuste nimel ja mille tõttu õitsevad erinevad suured loodust hävitavad ettevõtted. Kuid probleem on ka arenenud riikides. Saksa ettevõte Volkswagen on näide sellest, kuidas suurfirmad üritavad oma kasumi nimel reeglitest üle astuda. Nimelt avastati, et nad on mitmete automudelite juures võltsinud heitgaaside eraldumise andmeid.

Suureks murekohaks on ka teadmine, et aina jõudsamalt arendatakse sõjatööstust, mis meeletult loodusvarasid raiskab ja rahvast ka hirmutab. Kõik nagu valmistuksid sõjaks. Igal riigil on oma suur sõjavägi, mis lisaks kõigele kulutab tohutus koguses elektrit ja naftat. Teise maailmasõja veteran, USA kirjanik ning ajaloolane George McGovern on öelnud, et ta on kõrvuni vihane vanade meeste peale, kes unistavad sõdadest, kus noored mehed surema peavad. Siit väljendub sõjatööstuse meeletu ignorantsus ja võimul olevate inimeste omakasu nimel tehtud teod. Karta võib, et varsti põhjustab keegi sõja lihtsalt selle pärast, et katsetada neid uudseid relvi, mida salaja valmistatakse. Ei tohiks panna rahvast tulevat konflikti kartma, vaid hoopis suurendada nende julgeolekutunnet.

Kindel on see, et tootmis- ja ka tarbimisharjumusi tuleb meil kõigil muuta. Edumeelsel rahval on võimalusi nii selle kui ka rohkete muude probleemide vastu võidelda erinevate petitsioonide allkirjastamisega ‒ kui üksi ei saa, saab massiga. Samuti saame muuta ümbritsevate inimeste tarbimisharjumusi, et muutuks ka tootmisharjumus.

Liigne tarbimine ja produtseerimine on loodust laastav. Meil kui tarbijatel on võimalus seda kõike muuta, kuna tarbijaskonnal on kõige suurem mõju tootjate üle. Praegu on suures osas toitudes ja kehahooldusvahendites üks levinumaid koostisaineid palmiõli, ent väga vähesed teavad, kuidas selle tootmine loodust laastab ja sellega omakorda kliima soojenemisele kaasa aitab. Nõudluse tõusmisel võetakse istanduste suurendamiseks aina rohkem ja rohkem vihmametsi maha. Need on meie kõige liigirikkamad kooslused, hapnikutootjad ja loodusliku tasakaalu hoidjad. Kui ostaksime vähem loodust laastavaid tooteid, muudetaks ka ülejäänud tarbijatele sobivateks.

On ju teada tõde, et fossiilsest kütusest saaks loobuda ja minna sujuvalt üle taastuvenergiale - Eesti näitel oleks see põlevkivi järkjärguline kasutuse vähendamine. Alternatiivsed energiaallikad on üks viis, kuidas mitte sõltuda teistest domineerivatest riikidest nagu Venemaa. Võime seada eeskujuks Saksamaa, kelle eesmärkideks on vähendada omapoolset kasvuhoonegaaside tootmist 2050. aastaks vähemalt 80% võrra.

Öeldakse, et praegune generatsioon on ainuke, kes jõuaks ja suudaks veel midagi ära teha. Me ei pruugi olla kindlad, kas oleme kliimasoojenemise põhjustajad, kuid kindlasti aitame sellele jõuliselt kaasa. Maakera omab selles protsessis paratamatult oma osa, kuid inimkonna võimuses on enda vigu parandada ja hakata planeedi eest hoolitsema. Ei pea isegi uskuma kliima soojenemisesse. Võiks olla iseenesestmõistetav aidata planeeti, mis võimaldab meil elada. Maad peab hoidma, mitte ainult temalt võtma. Muidu vaatame pealt seda, kuidas ta tühjaks pigistatakse. Inimesed nagu ei saaks aru, et meil ei ole teist kohta, kuhu hädaolukorras põgeneda ja kus elada, kui praegune meid enam toita ei jõua.

Õnneks jõuti Pariisis toimunud rahvusvahelisel kliimakonverentsil kokkuleppele, mille kõikide riikide esindajad allkirjastasid. Kuid siin on probleeme lubaduste täitmisega, kuna käitumismustreid on raske muuta. Londoni mõned linnaosad on juba 2016. aasta esimese nädalaga ületanud Euroopa Liidu kehtestatud aastase õhusaaste limiidi.

Praegugi on maid, kellel on probleeme seoses kliimamuutustega. Okeaania saareriike ohustavad üleujutused ja hiidlained ning kliima soojenedes võivad need täiesti vee alla jääda. Eesti on neid rahaliselt juba abistanud ja saame veel toetada, et võimaldada neil areneda jätkusuutlikumaks.

Arvan, et riigi kohus on rahvast informeerida selliste probleemide ning ka nende lahenduste osas. Meediat saaks kasutada rahva teadlikkuse tõstmiseks, kuid siin on ka ohte. Probleemi liigne kajastamine võib olla negatiivse tulemusega. Nägin seda oma silmaga, olles Kreekas samal ajal, kui toimus rahvahääletus neile pakutavate laenutingimuste kohta. Pärast küsisin kohalikult tuttavalt, mis tema valis. Ta ütles, et hääletas „ei”, kuna meedia surus peale, et hääletage „jah”.

Nii valitsus kui rahvas saavad kasutada sotsiaalmeediat asja selgitamiseks. Sotsiaalmeedia on hea info levitamise platvorm, kuna kõik levib kiiresti ja on kättesaadav väga paljudele.

2014. aasta kodanikupäeval Otepää gümnaasiumis, kuhu olid tulnud kuue erakonna inimesed, küsiti Reformierakonna esindajatelt, kuidas selle viie rikkama riigi hulka jõudmisega läheb. Vastus oli, et selle all mõeldi pigem muid rikkusi, nagu õnn ja haridus. Vastus naerdi muidugi välja, kuid samas on selles ju tõetera sees. Ausalt öeldes me hindamegi materiaalseid asju üle. Väärtustamist vajavad rohkem meie puhas loodus, värske õhk ja koduplaneet. Miks mitte jõuda viie keskkonnateadlikuma riigi hulka?

Eesti saab palju ära teha, kui eestvedajatel on julgust seista üksi oma vaadete nimel ja unistada paremast maailmast ning usku, et suudetakse midagi ära teha. Siis tuleb ka rahvas nende mõtetega kaasa. Just rahvasse, lihtinimestesse, tuleks süstida julgust ja ka teadmisi, et tehtaks arukamaid otsuseid. Järgida võiks Margaret Thatcheri mõtet, et ära järgne massile, pane teised endale järgnema. Eesti saaks olla kui väike juhtoinas, kes suudab muuta ka teiste riikide tegusid.

MARGIT SAAL
* Avaldatud lühendatult.

 

 

Autor: GRETE LIIVAMÄGI, Otepää Gümnaasiumi meediaõpilane
Viimati muudetud: 03/03/2016 10:14:07