Anu ja Johannes. Foto: erakogu

Kui Võrus elav Anu on saanud solvangute ja mõnituste ohvriks nii tänaval kui ka sotsiaalmeedias seepärast, et tal on tumeda nahaga laps, siis Valgamaal elavat sakslannat Ute Wohlrabi on rünnatud ja ahistatud lihtsalt selle pärast, et ta keeldub olemast rassist ja peab oluliseks inimõigusi.

Sakslanna Ute Wohlrab on Eestis elanud juba üle 20 aasta, ta räägib ladusalt eesti keelt, on andnud oma panuse nii siinsesse majandusse kui ka heategevusse. Kuigatsis kasvatab ta vana-tori hobuseid. Ometi on proua Wohlrab viimasel ajal tõsiselt mõtlema hakanud, kas ta tahab Eestis edasi elada.

„Igapäevane kliima on minul välismaalasena Eestis raskemaks muutunud,” nentis ta. „Ma ei taha elada sellises kliimas, kus sõnavabadus kehtib vaid neile, kes seda endale kehtestavad. Selline õhkkond on teinud elu keeruliseks.”

Enim aga tekitab Wohlrabis abitut tunnet teadmine, et kui teda mõni aeg tagasi telefoni teel ahistama hakati, polnud tal mingit abi politseist.

„Kindlustunne on langenud politsei reaktsiooni pärast, et politsei ei leia võimalust kaitsta,” sõnas ta.

Kui Wohlrabi kõige intensiivsemalt telefoni teel ahistati, helistas ta korduvalt politseisse ja talle lubati, et politseiametnik võtab temaga ühendust. See juhtus aga alles siis, kui telefoniahistamine oli juba lõppenud ja teemast kirjutas üleriigiline ajaleht.

Kogu lugu sai alguse sellest, et Ute Wohlrab ei ole rassist, seisab inimõiguste eest ja on sel teemal ka sotsiaalmeedias korduvalt sõna võtnud. Kõigepealt algasid tema vastu rünnakud Facebookis. Peamiselt olid sõimajateks mehed, aga ta sai sõnumeid ka mõningatelt naistelt. Paljud sõimukirjad tulid ebaselge identiteedi ja võltsnimedega kontodelt.

Sobis ohvriks
„Mina sobin selles mõttes ohvri positsiooni, et ma olen naine,” ütles Wohlrab.
Sõimamine päädis sellega, et üks tüüp, varem kohtulikult karistatud Reigo, hakkas talle varjatud numbrilt helistama ja sõnumeid saatma. Põhisõnum oli soov, et naine saaks pagulaste poolt vägistatud, ja et tegelikult soovib naine kindlasti ise, et teda vägistataks.

„Näljane räägib ju leivast,” konstateeris Wohlrab. „Seda, et tema ja teised rassismist kogu aeg seksuaalse teemani jõuavad, võib tõlgendada ka niimoodi, et neil endal on selles vallas tõsine defitsiit.”

Mees õiendas ja seletas ning tunnistas üles, et on Reigo Väli. Telefoniahistaja helistas naisele nii päeval kui ka öösel. Ahistaja vahetas telefoninumbreid ning kord mingilt numbrilt helistades esitles end Tõnuna ja pakkus erootilist massaaži. Naine aga tundis Reigo hääle järgi kohe ära.

„Algul arvasin, et kui ignoreerin, lõpeb asi ise ära, aga ta läks kogu aeg aina rõvedamaks,” sõnas Wohlrab.

Loole aga lisas närvilisust asjaolu, et Ute Wohlrabi abikaasa töötab Põhja-Koreas Saksamaa suursaadiku asetäitjana ning kuna ta helistab Euroopasse satelliidi kaudu, et Põhja-Korea pealt ei saaks kuulata, siis tulevad ka abikaasa telefonikõned sageli varjatud numbrilt. Arvestades olukorda Põhja-Koreas, võib ka mees iga kell varjatud numbrilt helistada ja millestki problemaatiliselt teatada.

Aprillis aga tuleb Ute abikaasa Eestisse ning neil on plaan siis tõsiselt arutada, kas tuleks Eestist lahkuda või mitte.

Rõve pilt viitega zoofiiliale
Eelmisel nädalal läks aga ahistamine taas kord üle igasuguse piiri: Reigo avaldas oma Facebooki lehel foto, millel inimene teeb sugu hobusega, ja juures oli tekst, milles kutsutakse Wohlrabi tallu hobustega tutvuma. See pilt oli kõigile avalikult nähtav ja seda pilti ka jagati mitmes grupis. Kuna paljud inimesed ei süvene sellesse, kes ja miks fotosid Facebookis levitavad, siis pole Wohlrab kindel, kas mitte sellise rõveda pildi avaldamine ei mõju halvasti tema hobutalu tegevusele.

Eelmisel nädalal ilmus ka Postimehes artikkel, kus räägiti Ute Wohlrabi ahistamisest. Ute jaoks oli tagasiside artiklile küllaltki positiivne, ta sai palju toetavaid kirju talle tundmatutelt isikutelt, kes palusid, et naine ei lahkuks Eestist. Samas tulid ka kirjad, kus talle jätkuvalt taheti selgitada absurdseid asju ja suruda peale kummalisi vaatenurki. Ahistamist aga enam ei järgnenud.

„Vist keegi ei julge praegu enam ühendust võtta,” arvas Wohlrab. „Vist kardavad, et loevad oma nime lehest. Ma olen päris kindel, et ahistajad ei arvestanud sellega, et meedia on nendest huvitatud.”

Ute Wohlrab leiab, et just seesugustest ahistajatest on kõige suurem oht Eesti vabadusele ja demokraatiale.

Huvitaval kombel on enamik ahistajaid seoses rassismi- ja pagulasteemaga mehed. Wohlrab on arvamusel, et need inimesed on mingil moel kibestunud, nende elu pole piisavalt sisustatud, neil on madal enesehinnang ja nad katsuvad oma enesetunnet parandada sellega, et kiusavad teisi.

„Mina sain kohe aru, et see inimene vajab psühholoogi abi,” sõnas Wohlrab ahistaja Reigo kohta.

Ute on veendunud, et ilmselt füüsiliselt ahistama sellised inimesed ei julge tulla, vaid piirduvad ahistamisega arvuti tagant, õllepudel käes, või telefoni kaudu.

Ute Wohlrab soovitab kõigil, keda ahistatakse internetis või muul moel selle pärast, et nad pole nõus rassistliku meelestatusega kaasa minema, võtta temaga julgelt ühendust ka siis, kui nad teda ei tunne.

„Ärge laske end abitusse olukorda suruda,” toonitas ta. „Sellistes asjades ei tohi ennast süüdistada. Te olete kõik õigesti teinud, te ei ole üksinda.”

Ute lisas, et oleks parem, kui inimesed ei heidaks üksteisele siin Eestis ette nende kodakondsust, vaid selle asemel võiks rahulikult ühes riigis koos elada. Nendest poolanonüümsetest ahistajatest teevad talle rohkem haiget inimesed, kes küsivad, millal ta koju tagasi läheb. Seda negatiivse alatooniga küsimust on küsitud viimase aasta jooksul, kusjuures eelmise kümne aasta jooksul keegi seda ei küsinud.

„Oled vist õnnelik oma mustpersega?”
Võrus elav kuue lapse ema Anu on samuti paksu nahaga, kuid temagi on saanud sõimu ja solvanguid nii enda kui ka oma vähem kui kaheaastase pesamuna kohta. Anu jääb osale inimestele ette puhtalt seetõttu, et tema noorim laps on tumeda nahaga ehk mulatt, kuna lapse isa, Anu ametlik abikaasa, on mustanahaline. Temalt on lapsega jalutuskäikudel küsitud, kuidas sa sellise „musta junniga” ringi käid, samuti on lapse kohta öeldud „sitajunn”. Ütlejateks on olnud keskealised mehed.

„Millegipärast käib see asi eesti meeste au pihta,” sõnas Anu. „On ka naisi, kes ütlevad, aga pehmemalt. Vanad inimesed ütlevad, et issand kui armas lapsuke. Ma ei mõista, mis nendel keskealistel viga on. Peaksid elu juba näinud olema.”

Kõige suuremat rassistlikku suhtumist koges Anu aga Läänemaal, kus ta vahepeal elas. Seal ütles üks inimene tema vastsündinud beebile „neku”. Ta nentis, et Võrus ei olegi olukord nii hull ja tegelikult võetakse siin tema last kui oma inimest. Paljud ütlevad, et las laps olla natuke tumedama nahavärviga, aga ta kasvab meie kultuuris ja sööb meie leiba, järelikult on eestlane.

Üks tuttav Võrust küsis Anult, miks ta lapsega jalutamas ei käi, kas häbeneb teda. Anu sõnas, et oma liha ja verd ta küll ei häbene, lihtsalt laps on praegusel aastaajal pidevalt tõbine.

Ründajaks ka oma sugulane
Tumedanahalise lapse pärast on Anut rünnatud ka Facebookis ja seda on teinud isegi tema oma sugulased. Üks neist lausa küsis avalikus kommentaaris: „Oled vist õnnelik oma mustpersega?” Kusjuures Anu imestab, kuidas lapse vanavanaonu, kes kirikus käib, sai sellist asja ütelda. Vastuseks küsis mees: „Mis rassist, kas sa tõesti ei jälgi, mis maailmas toimub?” Lisaks ajas mees juttu moslemitest ja koraanist. Lapse kohta sedastas mees üha labasemaks minnes: „Aga valmis on ta treitud neegri või mingi mustaga! Suguvõsas selliseid pärdikuid küll ei olnud ega saagi olema.” Anul soovitati sugulane Facebookis ära blokeerida, kuid ta ei pea seda vajalikuks.

Anu abikaasa, kes elab Taanis, on kristlane. Mees tahab Anu sõnul, et naine koos oma kõigi lastega Eestist ära koliks. Mees ise ei ole nõus Eestisse elama tulema siin lokkava pagulasteema pärast, kuigi Anu venelasest tööandja on lubanud, et kui mees Eestisse tuleks, saaks ta samas firmas tööd. Mees on käinud ka Eestis ja Võrus ning siin olevat inimesed teda imelikult vaadanud.

Sõimatud ei ole mitte ainult Anu last, vaid ka teda ennast. Põhiliseks kommentaariks on: neegrilits. Sellist hinnangut on ta saanud ka võõrastelt inimestelt oma Facebooki postkasti. Anu ei poolda rassismi.

Kuigi Anu mees ei oleks Eestisse tulles pagulane, on Anu kokku puutunud ka Eestis asuvate asüülitaotlejatega. Nimelt kuulub ta Võru metodisti kogudusse ning eelmisel suvel käis ta koos kogudusega Vao varjupaigas külas, et sealseid inimesi õnnistada ja nendega rääkida. Anul jäi sealsete inimestega suheldes neist väga hea mulje.

Üldiselt aga Anu ei karda midagi ning on uhke, et tal on selline armas poeg. „Mul on väga vedanud, kuna mu pere ja tõelised sõbrad hoolivad ja armastavad Johannest,” sõnas Anu. „Eks iga ema kardab oma laste tuleviku pärast. Mina ei ole ainuke ema, kellel selline armas poeg Eestis on. Eestlased, olgem sallivamad!”
 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 19/02/2016 08:44:00