Euroopa valib taas aasta puud, mille üks kandidaate on ka enamikule eestimaalastest tuntud Tamme-Lauri tamm Urvastes, kus on ka teisi väärikaid tammi. Urvastest ligi poolesaja kilomeetri kaugusel Verioral kasvavad Eestimaa kõrgeimaid okaspuud, millest mändi peetakse koguni maailma kõrgeimaks. Metsa on meil ka õnneks veel piisavalt.

Siinkirjutajal on Sillapää lossi pargis üks väärikas tamm, mida Räpinas olles alati kallistamas käin. Selle tamme kõrval mõtlen ka siin sajandeid elanud härrasrahva tarkusest hinnata väärt puuliike. Nende teadlikkuseta ei oleks ju meil tänapäeval sadu mõisaparke, kus üksnes jalutades saab alati kergem.

Tänases kiirustavas maailmas on igati kiiduväärt, et Euroopa korraldab aasta puu konkurssi, kus teiste väärikate puude kõrval kandideerib sel aastal ka Tamme-Lauri tamm Urvastest Võrumaalt. Puu vanuseks mõõdeti 1998. aastal 680 aastat. Paari aasta pärast saab väärikas tamm 700-aastaseks.

Paljud peavad Euroopas aasta puu valimist vajalikuks ka selle pärast, et nii saavad sajad tuhanded huvilised teada, milliseid põnevaid ja väärikaid puid Euroopas kasvab. Väikesele Eestile on väärikate puude konkursil osalemisel oluline seegi, et saame millegi erilisusega endale tähelepanu tõmmata, ja seda ka siis, kui me tänavu mullust võitu ei korda ‒ mullu valiti Euroopa aasta puuks Orissaare tamm Saaremaalt.

Pokumaa tegevjuht Airi Hallik-Konnula lausus, et Urvaste elanikuna on tal Tamme-Lauri tammest kui konkursil osalejast raskem mõelda, seda enam, et puu on nii suur, on osa nii Eesti (meenutagem kümnekroonise tagakülge ‒ toim) kui ka Urvaste identiteedist.

Hallik-Konnula sõnul on Urvaste võimas põlispuude asuala, kus Tamme-Lauri tamme kõrval on veel Mäe-Lõhtsuu tamm, mis ühtedel andmetel on 300-, teistel 400-aastane. See tamm seisab Lõhtsu talu varemete lähedal ja loetakse Tamme-Lauri tamme järel jämeduselt teiseks tammeks Eestis.

Kolmandast, Jakapi tammest, on osa juba kuivanud ja puu on seest õõnes.

Võrumaa inimesed käivad Tamme-Lauri tamme juures kas koos külaliste, oma perega või ka üksi. „Viimati käisin seal mulkide grupiga mullu. Pokumaa külastajatele soovitame samuti tamme juurde minekut,” rääkis Hallik-Konnula.

Mõnistes elav loodusesõber Peeter Tamm käis seal samuti möödunud aastal. „Hea meel on, et nii väärikas puu konkursile esitati,” lisas ta.

Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) loodushoiu osakonna Lõuna-Eesti regiooni juhataja Tarmo Denks on enamiku oma tööeast töötanud riigimetsas. Ta ütles, et on alati imetlenud vanemaid, suuremaid ja võimsamaid puid. Denks ei käinud veel kooliski, kui nägi esimest korda Tamme-Lauri tamme.

„Kuna meil oli siis väga suur vahe kasvus, sain puu juures võimsa elamuse. Sellised väärikad puud näitavad looduse võimsust ning panevad mind mõtlema meile antud lühikese eluea üle,” kõneles Denks.

Elupõline metsamees, praegu RMK Kagu regiooni metsakasvataja Kaarel Tiganik pidas Eestis kasvava puu üleeuroopalisel konkursil osalemist igati toredaks sammuks.

Kuid esiletõstmist väärivaid puid kasvab kagunurgas mujalgi, Põlvamaal Verioral näiteks.

Maailma kõrgeim kagueestlane
Kaarel Tiganik avastas Verioral Eesti kõrgeimad oksapuud.

„Kolm aastat tagasi hindasin Verioral ühte valgustusraiet, mis asus lohus vana metsa serval,” meenutas Tiganik. „15 meetrit eemal oli maas kõrge puu. Mõõtsin puu ära ja sain pikkuseks 42 meetrit. Vaatasin ringi ja nägin, et langenud puu kõrval seisev puu on veelgi kõrgem. Maaülikooli õppejõud uurisid seda kuuske aerofotoprogrammiga. Mullu 20. novembril selgus teadlaste mõõtmise järel, et kuusk on 48,6 meetrit pikk.”

Praegu on teada, et Verioral kasvav kuusk on kõrgeim Eestis, kuid lähedal kasvav harilik mänd oma 46,6 meetriga arvatakse koguni maailma kõrgeimaks. Sellegi puu avastas metsakasvataja Kaarel Tiganik. Mänd kasvab ühe künka küljel valgustusraie alal.

Denksi sõnul on huvilistel neid puid kergem leida, sest hiljuti paigaldati ka suunavad tähised. „On hea meel, et Lõuna-Eestis on koht, kus pinnases on kõik puude heaks kasvuks olemas. Puude asukoha kohta leiab infot kodulehelt www.loodusegakoos.ee,” edastas ta.

Kuid väärikate puude kõrval on meil ka mets, mis vähestele tööd ja loodusesõpradele jõudu annab.

Metsata ei saa me edaspidigi hakkama
Enne metsakasvataja ametit oli Kaarel Tiganik 30 aastat Põlvamaa Ilumetsa metsaülem.

Metsakasvataja töö toimubki vaid metsas: kevadel istutamine, külmal ajal metsa hooldus. Tiganiku tööpiirkond hõlmab üheksa valla territooriumi kagunurgas: Põlvast Saatseni, sealt Verirora ja Lasva kaudu Väimelani.

„Aastatega on inimeste suhtumine metsa muutunud, prahti näeb metsas järjest vähem ja vargused on pea kadunud,” märkis ta ja lisas, et inimesed on hakanud enam metsas ja rabas käima.

„Läinud jõulupühade ajal sõitsime Meenikunno raba äärde. Päikeseloojangu parklas ei olnud enam autole vaba kohta,” tõi Tiganik näiteks.

Denks märkis, et temagi näeb oma töös seda, et inimesed armastavad üha enam vaba aega looduses veeta. „Mets on midagi sellist, milleta inimesed ei ole kunagi hakkama saanud ega saa ka edaspidi. Mets on läbi aegade andnud inimestele varju, sooja, toitu, sõnaga, kõik eluks vajaliku,” rääkis ta.

Denks lisas siiski, et kuigi suurem osa inimestest oskab meid ümbritsevat loodust, metsa ja puid hinnata, leidub alati ka vastupidiselt toimijaid.

„Kui näen rikutud metsateid, tekib tunne, et ollakse rohkem äri peal väljas. Aastaid tagasi osati metsast rohkem lugu pidada,” ütles Peeter Tamm, kes aastate eest töötas ligi 16 aastat Mõnistes metsaülemana.

„Hindan seda, et looduses asuvad vääriselupaigad on arvele võetud ning et enamik inimestest hoiab loodust, väärikaid puid ja looduskaitsealasid,” kõneles Tamm, kelle elus on mets ja põlispuud kogu aeg tähtsal kohal. Seda kinnitab seegi, et kodumaja lähedal kasvavad tal kõrged puud.

Minugi koduaias kasvavad õunapuud ja aia ääres pihlakadki, kuid praegu igatsen Sillapää lossi pargi tamme, sest pime aeg ja mõnede kaasmaalaste kiuslikkusest hinge jäänud halvad emotsioonid vajavad unustamist.

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/02/2016 09:33:42