2. veebruaril möödus 96 aastat Tartu rahu sõlmimisest. Selle saavutamine ei olnud kerge, sest Nõukogude Venemaa paiskas meie vastu suured sõjalised jõud, et saavutada läbirääkimisteks endale kasulikud tingimused.

Peame olema õnnelikud, et tookordne valitsusjuht oli Jaan Tõnisson. Ta sõitis koos kaitseliini ülema kindral Aleksander Tõnissoniga ise öö varjus eesliinile. See oli väga suur innustus võitlejatele, kes kinnitasid nagu ühes suust: mitte sammugi tagasi kuni võiduni!

Oli suur õnnestumine, et läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga oli komisjoni esimees diplomaat Jaan Poska, liikmeteks prof. Ants Piip, kindral Soots, Ast, William Tomingas jt. Valitsus oli andnud komisjonile kriteeriumid, millest üks oli, et kahjunõue ei tohi olla alla 15 miljoni kuldrubla. See nõudmine ka täideti, Läti sai ainult viis miljonit.

Esinedes 10. veebruaril 1920 Asutavas Kogus oma aruandega, lõpetas Jaan Poska ettekande üleskutsega: „Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatage oma sõjalist jõudu”. Kahjuks aga ei tehtud seda piisavalt, sest meie riigi tippjuhid hakkasid tegelema äri ja pangandusega. Toon näite: kui välis- ja riigikaitsekomisjoni esimees Jürman pakkus Laidonerile riigi kaitseks kasvõi 50 miljonit krooni (tookordne rahakurss oli kuni sajakordse ostujõuga) öeldes, et parlament muretseb selle, siis Laidoner keeldus, olgugi et siis ei olnud piiril ühtegi tanki- ega õhutõrje kahurit.

Kahjuks nurjas 12. märtsil 1934 põhiseadusvastase relvastatud riigipöördega tekkinud diktatuur kõik. Vaenlaste sõjavägi lasti baasidesse, paljud eestlased aeti kodudest, et teha ruumi võõrväe sõjaväelastele ja lõpuks anti võõrväe vägivalla alla ka Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit.

Vahendan lühidalt riigimehe ja diplomaadi, Pätsi käsul ebaseaduslikult arreteeritud Karl Robert Pusta kirjeldust 2. veebruarist 1936. Vanglas kirjapandud muljed pärinevad tema raamatust „Kirjad kinnisest majast”.

„Täna on pühapäev ja tähtpäev Eesti riigi ajaloos. Tartu rahulepingule kirjutati alla 16 aastat tagasi, olin sel päeval Pariisis, kus pidin selgitama ja kaitsma lepingu vajadust meile, Prantsusmaa valitsusele ja avalikule arvamusele. Tartu akt oli suur ja hea reklaam. Tartu Rahu vabastas meid raskest ohust, ainelisest viletsusest, võib-olla ka sisemistest rahutustest, kuna selle tingimused jätsid terveks meie sõdurite ja rahva enesetunde ning moraali. Sõja õnn on muutlik meie eneste kahtluste üle, aga andis jõudu oma riigi asutamiseks. Genfis võisime nüüd Rahvaste Liidu küsimustele rahulikult vastata, et Eesti riigipiirid on tunnustatud ja riigi vahekorrad on teiste riikidega selged.

Vabadussõda andis meile prestiiži, mis on vaba rahva tähtsamaid atribuute. Aga milline paradoks on, et Tartu rahu 16. aastapäeval istun mina Vabadussõja tunnustatud juhtidega Eesti vabariigi keskvanglas vanas patareis ...”.

Me peame 12. märtsil 1934 toimunud häbiväärse teo riigikogu kaudu hukka mõistma, et ei korduks mingi selletaoline teguviis. Kutsun kõiki, kel vähegi võimalik, austusest rahuvürsti Jaan Poska 150. aasta juubelile ja meie tuleviku kindlustamiseks astuma Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Noorkotkaste, Kodutütarde organisatsiooni liikmeks ja austama karsket patriootlikku eluviisi.

Nüüd ka ühest vahejuhtumist seoses rahuläbirääkimistega. Tartu rahuläbirääkimiste komisjonis oli Eesti sõjaväeline esindaja kindral Soots, Nõukogude Venemaal aga Kostjaev. Mõlemad olid oma rahva patrioodid ja tundsid üksteist, sest olid õppinud samal ajal kõrgemas sõjakoolis. Kostjaev ütles: „Kui teie meie tingimustega ei nõustu, oleme paari päevaga Tallinnas!” Soots aga vastas: „Saadan pealetungiks kaks polku lisaks ja meie jõuame päevaga Petrogradi!” Sest rinne oli Petrogradile palju ligemal.

Meenutagem tänutundes kõiki, tänu kellele saavutasime 96 aastat tagasi soodsatel tingimustel Tartu Rahu, mida me ei tohi piirilepingu sõlmimisel reeta. Igavene au ja kuulsus langenutele! Parimate soovidega kõikidele patriootidele!

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 04/02/2016 11:20:45