Mart Nöps Hiinas taliujumisfestivalil. Foto: erakogu

Valgamaalt Pühajärvelt pärit ettevõtja Mart Nöpsi (44) suur hobi on vigursuusatamine, mis on viinud teda lumel saltosid tegema Austriasse, Kanadasse ja Hiinassegi. Kümme päeva tagasi võitis Nöps kuldmedali aga hoopis taliujumisvõistlusel Hiinas Suures kanalis.

Mart Nöps oli üks kolmest eestlasest, kes osales viiendal rahvusvahelisel taliujumisfestivalil Hiinas Shandongi provintsi pealinnas Jinanis ja Taierzhuangi linnas Suurel kanalil peetud võistlustel.
„Ujumistrennis pole ma kunagi käinud, ujungi vaid konna,“ muigas vigursuusatajana tuntud Nöps. Taliujumist harrastajate sekka jõudis ta 2012. aasta sügisel Tartus. Sest saati kuulub (ekstreem)sportliku elustiiliga mehe igapäevastesse talvehommikutesse ujumine Anne kanali jääbasseinis. Sageli näeb OÜ Germandia asutajat ja juhti lõõgastumas kanali jäises vees ka peale pikka tööpäeva.
„Olengi juba neljandat talve vaat et igapäevane jääaugus ujuja. Väikese grupi taliujujatega oleme jahedas vees käinud ujumas üle Pangodi ja teistegi järvede. Septembris hüppasime koos Risto Metsa ja Jaanus Oksaga Jänese silla lähedal vette ja ujusime kuus kilomeetrit lodjakojani,“ rääkis Nöps oma harrastusest.
„Siis sündiski uljavõitu plaan teha septembri keskel Tartus ligi seitsme kilomeetri pikkune seitsme silla ujumine. Hämmastav oli, et +13-kraadisesse vette tuli 24 inimest. Neist 20 ujus Ihaste sillani, enamik küll kalipsodes. Ise ronisin vahepeal jalakrambi tõttu kaldale ja sörkisin veidi jalgsi,“ jutustas Nöps, kes on Tartu taliujujate atraktiivsele „pingviinide paraadile“ kutsunud üllatusesinejaks üle jääaugus olijate hüppama ka kuulsa vigursuusataja Kelly Sildaru.
Esimest korda läks Nöps taliujumises võistlema alles mullu 7. novembril Lätis Jelgavas. Seal rahvusvahelises seltskonnas tekkiski Jaanus Oksal ja Nöpsil soov minna Eestit esindama festivalile Hiinasse.

Esimene start vanas ülikoolilinnas

Esimene Hiina-päev möödus Pekingis, juba järgmisel hommikul viis kiirrong taliujumisfestivalile sõitjad pealinnast üle 300 kilomeetri lõuna poole jäävasse miljonilinna, üle 4000-aastase ajalooga Jinani, kus asub ka Hiina kuulsaim kõrgkool, Shandongi ülikool. Samal õhtul leidis aset festivali avatseremoonia.
Damingi allikaterohke järve ääres põrisesid trummid, peeti tervituskõnesid ja vaadati tantsutüdrukute etteasteid. Õhtul lubati ujujail, keda oli kokku üle poole tuhande, minna ka järve karget, +4-kraadist vett proovima.
Festivali avaujumise distants oli 300 meetrit. Ujujate riided ja asjad pakiti spetskotti. Täpselt kindlaks määratud graafiku järgi viis väike laev vanuserühmade ujujad ühele kahest järves (Nöps võrdles seda Pangodi-suuruse järvega) asuvast saarest, kust tuli tagasi kaldani ujuda.
„Mina ujusin rinnuli. Olin oma vanusegrupis ujunud 41 mehe seas 26., aeg 7.01. Meist pooled ujusidki rinnuli. Vanemas grupis kroolinud Jaanusel kulus sama distantsi läbimiseks 7.30. Tulemused pandi käsitsi kirja hieroglüüfides,“ rääkis Nöps.
Enamik ujujaid oli võõrustajariigist Hiinast ja sellest eraldunud Hongkongist, Taiwanist ja Macaust. Euroopa riikidest oli osalejaid 40 ringis. Festivali suurel siidsel plagul olid 13 riigi lippude kujutised.
Teiseks võistluseks viis buss osalejad Jinanist enam kui 300 kilomeetri kaugusele Taierzhuangi. Seda läbib maailma pikim, 1776 kilomeetri pikkune, 5. sajandil eKr käsitsi kaevatud Suur kanal, mis ühendab Vaikse ookeani Kollase ja Jangtse jõe kaudu Pekingiga. Selles Tartu-suuruses vanas linnas, mis on peale Jaapani sõda taas üles ehitatud, elasid ujujad ühel saarel.
+1-kraadise veega kanalis oli ette valmistatud kuue rajaga bassein. Võistlusmäärustiku kohaselt sai iga osaleja valida lisaks teateujumisele vaid ühe distantsi – kas 450 m vabalt, 50 m rinnuli, 50 m rinnuli head up ehk pea vee peal, 50 m vabalt või 50 m liblikujumise.
„Meeleldi oleksime Jaanusega ujunud 450 meetrit. Esialgne info oli, et ujutakse 50-meetrises basseinis edasi-tagasi. Sildade juures puudus võimalus pöördel jalatõuget kasutada. Oleksime teadnud, et võistluse eel muudeti plaani ja poi pandi ikka 450-meetrise ringi ujumiseks, oleksime küll maratoni valinud. Nüüd oli mul kirjas 50 meetrit rinnuli (pea veest väljas) ja Jaanusel 50 meetrit krooli,“ selgitas Nöps.

Üllatuskuld Suurest kanalist

„Olin 40–47-aastaste grupis, kus oli kaheksa ujujat. Hiinlased toonitasid käega kõrini näidates, et pead ei tohi ujumise ajal vette panna. Lõpetasin teisena, hieroglüüfide taga oli aeg 49.49. Olin rõõmus. Varsti selgus, et Läti taliujumise mootor, kiire ajaga ujunud Aleksandr Jakovlevs oli saanud disklahvi. Ta oli rinnuli ujudes harjumuse kohaselt näo vette pannud. Alexi ebaõnn, kuldse medali sain mina. Teiseks ja kolmandaks jäänud hiinlaste ajad olid 53.69 ja 54.60,“ kirjeldas Nöps, esimese Eesti taliujujana Hiina festivalilt säravaima medali saanu, oma ootamatu kullavõidu tagamaid.
4 x 50 m teateujumises said Eesti mehed koos brittide esindajaga 16 tiimi seas 10. koha.
Publikut Hiinas basseinile väga lähedale ei lubatud, seda takistasid korravalvurid. Tavaliselt oma retkedelt rohkesti videoid ja pilte tegev Nöps lisas, et enda ja poiste ujumisest on vähe pilte, sest kedagi pontoonidele pildistama ei lubatud.
Võistluspaigas ei toimunud ka tavapärast pidulikku autasustamist. Medali ja diplomi said esikolmikusse jõudnud kätte võistluspaigas olnud sekretärilaua juurest. „Mind saadeti passiga lähedal asunud kassasse, kust sain kätte auhinnaraha – 800 jüaani (85 eurot),“ sõnas Nöps.
Suur erinevusena mujal maailmas toimuvatest taliujumisvõistlustest tõi ta välja asjaolu, et Hiinas polnud ainsatki sauna. „Riietusime betoonkaldal seistes. Õhtul jagasime muljeid suurel lõpubanketil. Majutuse, toitlustuse, võistluste, bussisõitude ja rikkalikult kaetud laudadega bankettide eest tasus Hiina turismi- ja spordiministeerium. Endal tuli tasuda vaid kiirrongides sõidu eest pilet Pekingist Jinani ja viimasest võistluspaigast tagasi pealinna, kokku umbes 120 USA dollarit,“ rääkis Nöps.

 

Mart Nöpsi kirju spordiminevik
Nöps on käinud pere Tartusse Tammelinna kolimise järel erinevates trennides. Pühajärvel metsaülemana töötanud vanaisa viis esimese klassi poisi judotrenni. Edasi tuli jalgrattatrenn, siis maadlus ja jalgpall. „Väga toredad olid koolivaheaegadel treeninglaagrid. Elasin Tamme staadioni lähedal, põhikooli lõpuklassides köitis mind jalgpall. Läksin rõõmuga staadionile või Ilmatsalu halli mängima. Olin meeskonnas ainuke Eesti poiss, teistest veidi noorem. Seetõttu sain võistlustel vähe mängida, huvi kahanes,“ tunnistas Nöps.

Enda meisterdatud „slaalomisuuskadega“, mille ehitamiseks sai nõu küsida bussipargis lukksepana töötanud isalt, Munamäel ja Kääriku kandis Marjamäel trikitamine jätkus keskkoolipäevilgi.

Kaheksakümnendate lõpus sai Eestis hoo sisse purjelauasõit. Küllap mõjutas Mardi purjepaati ja purilauale jõudmist ka klassiõde, edukaks purjetajaks saanud Krista Kruuv.

Suveti purjetas Nöps Laser-paadiga Pangodi järvel või Võrtsjärvel, selle kõrval jändas usinalt purilauaga. Kord jäi ta Pärnus merel surfates ka tormi kätte, poom murdus pooleks ja tuul kandis ta eemale soisele alale.

1989. aastal Tartu 5. keskkooli (hilisem Tamme gümnaasium) lõpetamise järel läks autoklassis õppinud Nöps tollasesse TEMT-i auto erialale õppima. Edasi tuli sõjaväeteenistus Leedus lennuväes. Sellese aega jäi ka Eesti taasiseseisvumine.

Rublaaja lõpus teenis Mart raha autode remondiga ja sai ülisoodsalt osta oma esimese auto, kapremonti vajanud Moskvitši.

Suuskadega mäel trikitamine sai ettevõtlusega (OÜ Germandia, mobiiltelefonide müük ja remont) alustanud Mardi jaoks sajandivahetusel uue hoo, kui tulid kasutusele ehtsad Twintip suusad. „Olen murdnud vähemalt 50 suuska, enim puruneb neid ekstreempargis rambilt vettehüpetel. Tõsisema puusavigastuse sain 2011. a talvel Kuutsemäel,“ rääkis Nöps.

 

 

 

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 28/01/2016 09:44:31