Tartu lennujaam. Foto: Malle Elvet

Tartu ülikooli Euroopa õpingute magistriõppe tudengid said sotsiaal-majanduslike perifeeriate õppeaines ülesande mõelda välja Lõuna-Eesti sotsiaal-majanduslikku arengut toetav arendusidee, mille tulemuseks oleks praegusest palju jõukamad elanikud ning tootlikum majandus. LõunaLeht avaldab nelja tudengirühma mõttetööd.

Mis on ühist Tartu lennujaamal ja sahtlisse kirjutatud luuletusel?

Esmapilgul tundub, et kahe täiesti erineva teema vahel pole mingisugust seost, siiski on mõlemad hästi varjatud saladused, mille kohta kõrvalseisjail teavet napib.

Arvatakse, et Tartu lennujaam kiratseb. Põhjuseks peetakse tehnika või oskuste puudumist. Tehniliselt on Tartu lennujaamas kõik korras, ruumid nüüdisaegsed ja hubased. Aastatel 2008–2012 renoveeriti kogu kompleks põhjalikult ning juhataja sõnul suudab lennujaam pakkuda kõrgeimat lennuteenindustaset ja tehnilist võimekust.
Probleemiks on Tartu lennujaama vähene turundus: reisijad lihtsalt ei tule selle peale, et siit ja siia saab lennata. Tartu lennujaam oleks isemajandav, kui seda kasutaks aastas 50 000 reisijat (2015. aastal oli reisijaid üle 20 000). Lõunaeestlasi on 400 000 ja Lõuna-Eestit külastab aastas üle 200 000 välisturisti. Lennujaam põhjendab väheseid liine lendajate vähesusega, lennureisijad põhjendavad oma valikuid aga liinide vähesuse ja ebasobiva ajagraafikuga.
Mida teha, et Tartu lennujaam õitseks? Meie hinnangul on vaja kogu regiooni valitsejate ja arendajate kokkulepet ühtse eesmärgi osas, sh rahastust, ning kõigi tahet see koostöös ellu viia. Esmane eesmärk oleks koordineeritud turundustegevuste abil reisijate arvu kasv vähemalt 50 000-ni aastas.
Ühine tahe väljenduks meie endi ja piirkonna külaliste taipamises, et esimene reisivalik võiks olla Tartu lennujaama kaudu lendamine. Vaja on suurendada kõigi teadlikkust lennuvõimalustest ja uhkust, et piirkonnal on oma lennujaam. Lõuna-Eesti omavalitsuste, ülikoolide, teadusasutuste jt lennuühendusest huvitatud avalike ja eraasutuste koostöö nii enda kui piirkonna turundamisel ja lennuvõimaluste avardamisel peab aastaks 2020 kaasa tooma vähemalt kolm lisaliini, ühendamaks meid rohkem maailmaga.
Mõelge Brüsselist töölt koju saabuvale isale, kelle pere ootab jõululauas. Või Tartusse operatsioonile kiirustavale doktorile, kel on kohvris kaasas inimsüda? Või hoopis Tartu PÖFFi avamisele tulevale Julia Robertsile ja eralennukiga saabuvale gurmaanile, kes on kuulnud toidu ja teaduse tippsaavutuste koostööl toimivast Tartu eksklusiivrestoranist? Või meie andekatest ettevõtjatest, kes tahavad elada siin, aga töötada globaalselt ning kujundada Tartust uus Silicon Valley.

Tartu lennujaamast ei tohi saada aastaks 2020 hästi niidetud heinamaa, vaid Lõuna-Eestile vajalikku transporditeenust pakkuv populaarne lennujaam, mille võib ka vajaduse korral luuletuse sisse kirjutada ja sahtlist häbenemata laua peale tõsta.

TARGO PODEKRAT, ELINA TÄHT, KAREL VIRKS, RANDO UNDRUS

Ehitame Lõuna-Eesti ettevõtjate ja teadlaste vahele silla

Euroopa uus moesõna on piirkondade nutikas spetsialiseerumine. Inimkeeles võiks seda kirjeldada järgmiste põhimõtetega: esiteks tuleks arendustegevustes panustada just suurima arengupotentsiaaliga majandusvaldkondadesse, teiseks võiks kasutada piirkonnas juba olemasolevaid ressursse ning kolmandaks tuleks piiratud ressursse kasutada just seal, kus oodatav kasu on kõige suurem. See tagab konkurentsieelise teiste piirkondade ees.

Lõuna-Eesti nutikas spetsialiseerumine seisneb suuresti ressursside väärindamisel ning tööstuse arengupotentsiaali kasutamisel. Eestis on nii teadlased kui ka ettevõtjad selles osas tublit tööd teinud, kuid nende koostöö saaks mõlema poole hinnangul olla veelgi viljakam, eriti võttes arvesse teadus- ja arendusüksusi, mis on loodud Euroopa Liidu abiga viimase kümnendi jooksul.
Mis jääb puudu?
Teadlaste arvates on probleem selles, et ettevõtjad ei oska tootearendusega seotud vajadusi piisavalt täpselt sõnastada ning soovivad tulemusi liiga kiiresti. Ettevõtjate hinnangul on aga teadustegevus tootmise arendamiseks liialt aeganõudev. Lisaks jäävad teadlaste selgitused pahatihti arusaamatuks. Ka tulevikukasu on arenduskulude järgi raske hinnata.

Seega, kas peaksime teadlasi koolitama ettevõtluse teemadel või peaks tootearendusega tegelevaid ettevõtjaid suunama oma valdkonnas teaduskraadi omandama? Ehk peaksid mõlemad asjaosalised tööle võtma „tõlgi“, kes suudaks teise poole ideid arusaadavalt edasi anda?

Mõistlikuks lahenduseks näibki olevat ühisel jõul asjaosaliste vahele silla loomine. Siin saavad koostöös initsiatiivi näidata piirkonna teadus- ja arendusasutused ning ettevõtluse edendamise tugistruktuurid. Nii saavad ettevõtjad pöörduda hea kommunikatsioonioskusega „tõlgi” poole, kellel on ühelt poolt kogemused maaettevõtlusest, teisalt aga teadmised piirkonna teadus- ja arendusasutustele ning ettevõtjatele suunatud teenuste võimalustest.
Tegemist oleks lepinguliste ekspertidega, kes toetavad arenguprotsessis osalejaid nii probleemi väljaselgitamisel kui ka edasisel suhtlusel ja tulemuste formuleerimisel. Kindlasti on selline lahendus majanduslikult kasulik: teenust kasutatakse siis, kui seda on reaalselt vaja, ning „tõlkide“ teenuste kulude katmist on osaliselt võimalik rahastada vastavatest projektipõhistest eurotoetustest. Sellisel viisil ehitatud sild Lõuna-Eesti ettevõtjate ja teadlaste vahel tagaks maksimaalse kasu meie piirkonna arendus- ja majandustegevuses.

PEETER SUISLEPP, KATRI TARGAMA, KRISTIINA VALK

Puit? Puit!

Kuigi puidutööstus on Lõuna-Eestis kiiresti arenev ja kasvav sektor ning tõusuteel on ka palgad, kurdavad ettevõtjad töökäte puudust. Küsime endalt, mida saaksime teha, et noored hakkaks puidutööstusega seotud erialade vastu rohkem huvi tundma? Või kuidas meelitada meie häid töölisi piiri tagant tagasi Eestisse, et puidutööstuse areng jätkuks?

Euroopa Liidus on Eesti saavutanud liidripositsiooni puitmajade eksportijana. Ligi 90 protsenti toodangust läheb ekspordiks, mis näitab, et sellel tööstusel on suur potentsiaal, ning varsti võime tõdeda, et IT-sektori kõrvale on tõusmas uus Eesti lipulaev. Lõuna-Eestis on metsa- ja puidutööstus suure tähtsusega tööstusharu, mis moodustab enam kui 30 protsenti siinse töötleva tööstuse käibest.
Mitmed uuringud on aga näidanud, et puidutööstuse arengut takistavad vähene innovatsioon ja oskamatus kasvatada konkurentsieelist. Suur probleem on ka ebapiisav hulk vajalike oskustega töölisi, mis ühelt poolt on tingitud puudlikust väljaõppest, teisalt aga ei tunne noored huvi puidutööstuses töötamise vastu. Samuti meelitab meie parimaid poegi Eestist ära Põhjamaade parem elatustase.
Sellise olukorra parandamiseks tuleb midagi ette võtta, sest ei saa lasta käest võimalust puitmajade sektorit veelgi edukamaks kasvatada. Erilist tähelepanu peaks pöörama just puitmoodulmajadele, mis on Põhjamaade turul äärmiselt populaarsed ennekõike just soodsa hinna ja ehitamise kiiruse tõttu.
Meie arendusidee on luua Lõuna-Eestisse puitmoodulmajade kompetentsikeskus. Miks? See aitab parandada puitmoodulmajade ehituse erialade spetsialistide kvaliteeti ning suurendada nende hulka. Koostöös ettevõtete ning kõrg- ja kutsekoolidega tuleb välja töötada puitmoodulmajade ehituse õppekava, mis vastaks selle sektori vajadustele ning ühendaks teoreetilise ja praktilise õppe.
Siinkohal soovime rõhutada osapoolte partnerlust, sest see toetab innovatsiooni arengut, millest praegu on puudus. Noortel on võimalus kompetentsikeskuses omandada kutseeriala ning samal ajal ettevõtetes praktikal käia. Täiendkoolitusel saavad osaleda ka ettevõtjad, kes soovivad rakendada innovaatilisi lahendusi nii oma tootmisprotsessides kui ka eestvedamisel või juhtimisel.
Kompetentsikeskuse eesmärk on koondada vajalik oskusteave ja koolitus, toetamaks puitmoodulmajade tööstuse arengut. Keskuse loomine parandaks Lõuna-Eesti konkurentsivõimet nii riigis kui väljaspool Eestit. Oleks ju tore, kui Eesti oma „Šveitsi kell” asuks just Lõuna-Eestis.

JETE ALJASMÄE, KAROLIN KÕRREVESKI, KATRIN PIHL, KATI PÄIKE

Ahvatlev kutse perifeeriasse

Kuidas pöörata inimeste ja ettevõtete koondumine tõmbekeskustesse peapeale?

Eestis räägitakse üha sagedamini probleemist, et kogu elu koondub suurtesse linnadesse ning maapiirkonnad surevad välja. Loodushuvilistele see tendents ilmselt meeldib, kuid kohalikele elanikele, kes on jäänud aegamööda ilma nii postkontorist kui ka pangaautomaadist, tõenäoliselt mitte.

Viimasel arvamusfestivalil käis endine riigikohtu esimees, peaministri nõunik Märt Rask välja idee, et maapiirkondades võiks olla odavam elekter. See idee hõljus mõned päevad pärast festivali lõppugi, kuid kadus esimeste külmade ilmade tulekuga. Hiljuti tuli sama mõttega lagedale ettevõtlusminister Liisa Oviir.

Tõepoolest, miks ei võiks olla maal odavam elekter? Nagu on korduvalt tõdetud, on see sügavalt poliitiline otsus. Ehk aitavad otsusele kaasa meie ettepanekud.

Esimene küsimus on see, et kust jookseb piir maa ja linna vahel? Kas linnapiirist? Sellisel juhul saaks näiteks Tartu Lõunakeskus järgmise laienemisega mõned meetrid linnast välja kolida ja nõuda odavamat elektrit. Järelikult on vaja paremat plaani.

Meie pakume välja, et soodustus võiks olla seotud omavalitsuse SKP-ga elaniku kohta. See tähendab, et soodustus kehtib nii kaua, kuni omavalitsus on saavutanud kokkulepitud protsendi Eesti keskmisest SKP-st, näiteks 85. Arvestades, et saja lähedal või üle selle on Tallinn ja Tartu koos lähemate rikkamate valdadega ning erinevus võrreldes vaesematega on mitmekordne, kulub viimaste järeleaitamiseks veel hea hulk aega. Ühtlasi teeks see süsteem just need kehvemal järjel olevad omavalitsused kõige ahvatlevamaks sihtkohaks.

Teiseks on vaja välja mõelda, kui suur võiks olla soodustus ning millega katta tekkiv auk riigieelarves. Ilmselt ei hakkaks ükski ettevõtja oma tegevust maale kolima mõneprotsendilise elektrihinna soodustuse pärast. Kutse perifeeriasse peab olema ahvatlev. Seega: kui riik vähendaks võrguteenuse tasu poole võrra, tagaks see ettevõtjale 20 protsenti odavama hinna. Siinkohal ei räägi me riigi jaoks üldse suurest kulutusest. Lõuna-Eesti näitel on see summa umbes 20 miljonit eurot, seega terve riigi peale ligikaudu 100 miljonit.

Kui majandus perifeerias elavneb ehk elektri tarbimine kasvab, tööjõumakse laekub rohkem, varimajandus ning sotsiaalkulutused vähenevad, tasub selline soodustus end kiiresti ära.

Kui sellele süsteemile antakse poliitiline garantii, et seda iga uue ministri heaks arvamise järgi uisapäisa ei muudeta, võiks olla tulemuseks ilmaime, kus Eesti kõige vaesemates omavalitsustes hakkaks uuesti elu kihama.

INDREK ÕNNIK, REVO KRAUSE, KARL VIILMANN, OTTI EYLANDT

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 21/01/2016 10:08:46