Meil õnnestus Lissabonis õnnestunud kohtuda ka jõuluvana ja jõulupäkapikkudega. Foto: erakogu

Head alanud aastat, sõbrad! Oleme ikka veel Lissabonis ja jääme siia ilmselt ka jaanuariks-veebruariks. Paljud on meilt küsinud, et mida te seal nii pikalt passite ja koju ei tule. Jäite elama või? Ei jäänud. Asi selles, et me pidime, jah, 1. novembril tagasi tulema, aga meil jäid lapsed haigeks. Juulikesel olid tuulerõuged, üle 39 palavik ja käis isegi kiirabi. Kui Roosil ka 38,5 palavik tõusis, siis oli selge, et 1. novembril me lennata ei saa.

Kirjutasin raske südamega Kalevile, kuidas asjad on, ja küsisin, kas nad saavad ilma meieta hakkama. „Kõige tähtsam on Juuli tervis,” vastas Kalev. „Meie saame ikka hakkama”. Kuna Kalev oli rõhutanud, et Võrumaa Teataja on üks perekond, siis ei peljanud me talt ka rahalist abi paluda. Ikkagi erakorraline olukord ju ‒ kuidas sa lähed lendama tuulerõugetes lapsega, kes pealegi veel angelmani sündroomiga ja kel võivad palavikuga tekkida eluohtlikud krambid. Inno oli varemgi Võrumaa Teatajast väikest laenu võtnud ja selle pärast ilusti ära maksnud. Nii ta küsiski Kalevilt julge südamega 1000 eurot, mis oleks katnud meie lennupileti edasilükkamise ja söögi kulud.

Vastus ei andnud end kaua oodata. Kuid selle sisu oli üllatav. Oleme ausad, meil kukkus lausa suu lahti. „Arvestasime siin seda asja nii- ja naapidi,” kirjutas Kalev ja teatas, et rohkem kui 500 eurot ei saa. Huh-huh. Kuid peaaegu 500 eurot tuli meil välja käia juba ainuüksi lennupileti edasilükkamise eest. Mida me lastele süüa anname?

Aga noh, mis seal's ikka. Tühistasime oma tagasisõidupileti ja ostsime Kalevilt saadud 500 euro eest endale ja lastele süüa. Õnneks leidsime endale siin ka ühe väga hea ja soodsa restorani, millest kirjutan edaspidi. Hingepõhjani solvunud Inno ei vastanud Kalevile midagi ja Kalev jäi arvama, et Inno tuleb 18. novembril tagasi. Meie aga mõtlesime, et kuna Inno ei ole viis aastat puhanud, siis oleme seni kaua siin kui siin olla saame, laenasime headelt sõpradelt natuke raha juurde ja lasime lastel rahus terveks saada.

Kalevi sõbrad ja vaenlased
Nüüd Võru asjade juurde. Saatuse tahtel sattusime Võrru siis, kui seal käis äge võitlus võimu pärast. Anneli Ott oli just linnapea kohalt lahti kangutatud ja uueks linnapeaks oli saanud Ülo Tulik. Nagu mulle räägiti, oli selle võimuvahetuse taga meeleheitlik katse üks seltskond Võru võimu juurest minema kihutada ning seal oli suur roll ärimees Henni Nassaril, kes kutsus Tuliku linna juhtima. Koos Otiga kihutati võimu juurest minema ka temaga liidus olnud Hasso Ploomipuu. Sellega kaasnes tohutu tüli IRLi sees, sest kui Ploomipuu pidi minema opositsiooni, siis tema erakonnakaaslane Kristjan Võrno sai nagu Tulikki võimu juurde.

Otse loomulikult tegi selline asi Ploomipuul hinge täis ja ta ei olevat näinud muud võimalust kui koos oma suure sõbra Andres Kõivuga Võrnolt „obrokit” ehk positsioonidest ilma jäämise tasu küsida. Vähemalt nii teatas Võrno. Sellest tõusis omakorda suur skandaal, mida hõõruti Kõivule nina alla ka siis, kui omavalitsusjuhid tema maavanemaks saamisele kõvasti vastu hakkasid. Tulutult, sest Kõivu taga seisis Mart Laar, kes oli heades suhetes Hasso Ploomipuuga.

Mulle tegi see Ploomipuu ja Kõivu demoniseerimine alguses palju nalja ja ma ei saanud aru, kui halvad saavad olla kaks viisakat härrasmeest ‒ mõlemad korralikult riides ja viksi olemisega. Kui Kõivuga tema maavanemaks saamise puhul maavalitsuses intervjuud tegin, siis jättis ta mulje supermulje ‒ pakkus oma kabineti nahksel sohval istet ja kohvi ning rääkis pikalt-laialt sellest, kuidas tal on jaaniõhtuti tavaks kurjade vaimude eemalepeletamiseks lõkkes mitut erinevat oksakest põletada. Panin selle kõik ilusti kirja ega saanud pärast aru Kalevi pahameelest ‒ jutt olnud Kõivu naeruvääristav ning sellist asja enam edaspidi teha ei tohi.

Või võtame kolmanda härrasmehe ‒ Andres Uibokannu. Temast räägiti Võru linna peal hirmulugusid. No mida!? Innole jättis ta igatahes väga hea mulje, sest oli alati nõus kinnisvarateemalistele küsimustele vastama. Kui Uibokand või Känd, nagu teda Võrus kutsutakse, krimasjas süüdistatuna kinni kukkus ja koos kahe kompanjoniga vahi alla võeti, tahtsin ma sellest kohe loo teha ‒ põnev asi ju, Võru mehed trellide taga! Aga Kalev punnis vastu. Ütles, et ootame veel. Mingi nupu ma sellest lehte pressisin, aga edasi kirjutada ei tohtinud. „Ärme praegu avalda,” veenis ta mind. „Uibokand lubas, et annab meile natukese aja pärast eksklusiivintervjuu”. Jäin siis seda „eksklusiivi” ootama. Ootasin ja ootasin, aga kui mõne aja pärast teema juurde tagasi tulin, selgus, et Känd ei taha mingit „eksklusiivi” anda. Ei tahtnud ka siis, kui vangist välja lasti. Vaat kus lops.

Sellega sai mulle selgeks, kes olid Võrumaa Teatajas need, kellest kunagi midagi halba kirjutada ei tohtinud. Kuidas need noored mehed Kalevi silmis nii tähtsaks said? Kuuldavasti töötanud Kalevi poeg Uibokannu heaks.

Nüüd paar sõna ajalehe ja Kalevi vaenlastest. Kui Maire ja tema käsilased välja arvata, siis järgmine suurim vaenlane oli kahtlemata Sulev ‒ see inimloom, kel jätkus julgust Kalevi troon Võru Teataja nõukogu palvel (nagu selgus, siis lõppkokkuvõttes vaid üheks kuuks) üle võtta. „See Sulev on selline ... Kuidas nüüd öeldagi ...” ütles Kalev põlglikult huuli kõverdades. „Sült ... Räägib ja räägib, aga selget juttu tema suust ei tule.” Nagu ma peagi aru sain, tuli toda kõhetut ja tagasihoidliku olemisega meest, kes töötas varem Maalehe peatoimetajana, käsitada kui kõige suuremat kurjamit, kes olla (Kalevi jutu järgi) oma Haanja sugulaste majja elama kolinud ja neile seal nõnda närvidele käinud, et sugulased olid sunnitud ta sealt välja kupatama. Kalev arvas, et Sulevist ja tema Haanja sugulastest peaks kindlasti loo tegema ja tuletas mulle seda iga natukese aja tagant meelde. Mina noore ajakirjanikuna ei usaldanud kohe niisugust raskekaalu lugu võtta ja tõin iga kord, kui Kalev sellest rääkima hakkas, mõne ettekäände, miks ma ei saa kohe Sulevi sugulaste aia taha asja uurima minna.

Lõpuks jäigi lugu tegemata. Küll sai Kalevi pealekäimisel helistatud Sulevile enne kohalikke valimisi ja öeldud, et linnas liiguvad jutud, nagu tal oleks kavatsus Võru linnapeaks kandideerida. See oli Kalevi idee ja ta itsitas seda lugu lehes mõnuga, nagu oleks ära söönud mitu lihapirukat järjest.

Vaenlane number kaks oli konkurentsitult Võru instituut ja kõik „muidusööjad”, kes selle palgal olid. Nende ettevõtmistest ei tohtinud mingil juhtumil lehte kirjutada, küll aga oli igati tervitatav nende üle irvitamine. Kõik artiklid ja arvamused, mis instituuti maha tegid, lükkas Kalev kohe lehte ja itsitas rõõmsalt pihku, kui need ilmusid. Mina ei saa aru, mis värk Kalevil selle Võru instituudiga oli ‒ võib-olla see, et osad instituudi töötajad olid kunagi Võrumaa Teataja palgal olnud? ‒ aga see küsimus võeti toimetuse koosolekul pidevalt üles.

Teine inimeste grupp, keda Kalev kirglikult vaenas, olid setod. Tahtsin ükskord Seto külateatrite päevast lugu teha. Kalev laitis selle mõtte maha ja ütles, et sellisel juhul peaksime tegema loo ka Läti külateatrite päevast. Igal võimalikul puhul kirus ta setosid ja süüdistas neid kõikides surmapattudes ‒ eriti ahnuses.

Muidu oli meie esimene Võru aasta tore ja me ei pööranud Kalevi tujudele tähelepanu. Kirjutasime, kuis jaksasime ja nautisime kuuma suve, mis meenutas mulle suvesid Lissabonis. Puhkust me esimesel aastal ei võtnud, sest olime enne Võrumaa Teatajasse tööle tulekut mitu aastat puhanud.

 

Autor: INNO TÄHISMAA, IRJA TÄHISMAA
Viimati muudetud: 21/01/2016 09:59:07