Obinitsa kui soome-ugri kultuuripealinna lõpuüritus, keskel Ieva Ilves ja president Toomas Hendrik Ilves. Foto: VPK

Nädal tagasi andsid setod Võrumaal Obinitsas ungarlastele üle soome-ugri kultuuripealinna tiitli. Aasta tagasi tõid setod Bõgõ külast Udmurtiast kultuuripealinna tiitlit sümboliseeriva Tsirgu Obinitsa, kust see läinud neljapäeval heade soovidega madjarite maale Veszpremi linna ja Iszkaszentgyörgy külla saadeti.

Kirjanik ja etnofuturismikonverentsi seminaride korraldaja Ülle Kauksi märkis, et Obinitsa kultuuripealinna inimesed andsid madjaritele Tsirguga kaasa osa oma hingest ja südamest. „Poolteist aastat tegime korraldustoimkonna ja kõigi setodega koostööd hõimurahvastega. Tutvustasime omavahel nii neid kui ka huvitavaid ideid. Ise saime rõõmu ja elujõudu hõimusüdame suurest aidast,” edastas ta.

Kauksi sõnul soovis Obinitsa rahvas madjaritele, et nad hoiaksid nende armastatud hingetsirku sama palju kui obinitsalased või rohkemgi. „Ungarlased soovisid meile samuti head ja ilusat. Nad jagasid aasta kuudeks, et oleks kerge näha, mis kuul millise hõimurahva kultuuripäevad on. Setosid ja eestlasi oodatakse juulis Ungarisse oma kultuuri esindama,” kõneles kirjanik. Ta lisas, et see, kui suur esindus ja kes täpsemalt sõidab, selgub läbirääkimiste ja rahaliste võimaluste vaagimise järel.

Kui ülemöödunud ja möödunud aastal oli soome-ugri kultuuripealinnaks vaid üks koht, siis madjaritel on selleks korraga kaks: Veszpremi linn ja Iszkaszentgyörgy küla. „Linna ja küla vahet on vaid 40 kilomeetrit ja eks aeg näitab, kuidas nad vastutuse jagavad. Ungari riigi rahaline tugi on neil juba olemas,” teadis Kauksi.

Välisministeeriumi teatel tunnustas kultuuripealinna tiitli üleandmisel viibinud välisminister Marina Kaljurand setosid selle rolli kandmise eest, sest kultuuripealinnaks olemine on teinud Setomaa ja kogu Eesti nähtavamaks ning aidanud soome-ugri rahvaid maailmas tutvustada.

„Välisminister tänas meid hõimurahvaste tutvustamisel tehtud suure töö eest ja ütles, et setod ja soomeugrilased ei ole ka rasketel aegadel üksi, sest kui vaja, aidatakse neid,” edastas Kauksi.

Soome-ugri kultuuripealinna üldjuht Aare Hõrn lisas, et välisminister rääkis loomulikult eesti keeles, kuid tõlkis oma jutu ka vene keelde.

Üritusel viibis ka president Toomas-Hendrik Ilves.

Aastaga toimus palju toredat
Kauksi sõnul läks temale kultuuripealinna aastast kõige enam hinge tsirgupäev, mis on vana, peaaegu unustamisjärgus püha, kus 40 päeva enne kevade algust hakatakse ootama rändlinde koju ning neile küpsetatakse kooke ja linnukujulisi kukleid, mida pannakse aia peale ja lauldakse.
„Tähistasime seda Obinitsas oma Mokornulga kooriga ja otsustasime edaspidigi seda teha,” lisas ta.

Kirjanik nimetas suureks sündmuseks ka enda uue, ajaloolise näidendi „Obinitsa“ lavastamise ja etendamise, seda nägi 6000–7000 inimest. Alanud aasta juulis mängitakse seda taas Obinitsas.

Hõrn ütles, et Obinitsa sai kultuuripealinna aastal ilusa lipuväljaku. See asub seto ateljee-galerii platsil ning seal lehvivad Eesti, seto ja teiste soome-ugri rahvaste lipud.

Hõrna sõnul leidis läinud aastal aset palju häid kontserte ja näitusi. „Marid käisid laulmas-tantsimas Meremäe ja Vastseliina koolis. Esinduslik soome-ugri rahvaste delegatsioon oma käsitöö, laulude ja rahvustoitudega oli Seto Kuningriigi päeval. Kohal olid ungarlased, marid, vepslased, isurid, vadjalased ja udmurdid, kellelt saime ka uusi kontakte. Moskvas ja Peterburis elavate hõimurahvaste esindajad pakkusid koostööd turismi, kontsertide, näituste ja keelekursuste vallas,” kõneles Hõrn.

Kauksi lisas, et sõprade ja toetajate abiga õnnestus nõukogudeaegne saun ümber ehitada kunstisaaliks ja tänu sellele on näituste tarvis enam pinda.

Eestile andis kultuuripealinnaks olemise aasta Kauksi sõnul võimaluse paljudest mitmekesistest üritustest osa saada.

„25 000 inimest käis poolesajal sündmusel Setomaal. Kogu suve olime meedias, tänu sellele said ka need, kes kohale ei saanud tulla, meie üritustest osa. Suure töö ja pühendumisega õnnestus setodel jätta Eestist mulje kui külalislahkest ja sõbralikust rahvast. Hõimuidee ja euroopalike väärtuste tutvustamisel hõimurahvastele olime möödunud aastal eesliinil,” kõneles Ülle Kauksi.

2011. aastal toimus Tallinnas soome-ugri kuvandi konverents, kus pakuti välja kultuuripealinna idee. Soome-ugri noorteorganisatsioonide ühenduste (MAFUN) komisjon käivitas projekti viieks aastaks. Nõukogu valib kultuuripealinna taotluste ja vestluste põhjal. Otsustamine käib piirkondade kaupa nii, et pealinn jõuaks võimalikult laialt levida kogu soome-ugri territooriumil.

„Järgmist kultuuripealinna võib kuhugi Volga äärde oodata,” lausus Kauksi.

Ehk setod pingutavad milleski üle?
Setomaa juurtega kirjanik, oma sünnikodus Hilana külas Meremäe vallas Võrumaal elav Ilmar Vananurm on oma murdes ehk seto keeles kirjutanud juba 1960. aastatel. „Sel ajal ei olnud setotamine veel „aujärje peale pandud”,” märkis ta.

Ta nimetas toredaks ettevõtmiseks seda, et üks Petserimaa küla oli aasta soome-ugri kultuuripealinn ning tänu sellele leidis siin aset tavalisest rohkem sündmusi. „Seto Kuningriigi päevgi kihas oma laadalikkuses jälle kord Obinitsas. Nagu too esimene 1994. aastal. Teisalt, ma ei ole kunagi olnud kampaaniainimene ja seetõttu ei ületähtsusta seda pealinnaasja. Peame elama nii, nagu oleks iga päev pealinn meis endis. Minu vanemate ja minu Petserimaa pealinn oli ja on Petseri. Igavesest ajast igavesti! Ma sündisin ja elan praegugi Petseri maakonnas. Mis siis, et see nimi on maha salatud,” ütles Vananurm, kellel on kindel seisukoht setode tegemistest.

„Selle setotamisega on elu nii Petserimaal kui ka Eestis kahjuks kiiva (ehk kriiva) keeratud. 2013. aastal andsin välja raamatu „Mu Petserimaa”. Loomulikult ei kajastanud seda fakti ükski meediakanal. Sest raamat, kirjutatud mu arusaamade, tunnete ja faktide najal, annab teistsuguse pildi sellest Petserimaast, mida nüüd aina Setomaana maha hõigatakse. Kusjuures setotajatel pole põrmugi häbi tutvustada püha Setomaad ärakohitsetuna, pidades silmas vaid kontrolljoonest lääne pool olevaid valdu. Omal ajal minu toimetatud ajalehes Setomaa kajastus igas numbris ka 1944. aasta suvest okupeeritud osa selle ajaloo, tänapäeva ja inimestega.

Seto leelo, seto käisekiri, seto keel ... arusaadavad kultuuriterminid. Kuid territoorium on ikkagi Petserimaa, mille esmanimetamine toimus juba üle 550 aasta tagasi. Seto-sõna võrdlemisi hiljutise tekke kohta aga lugege mu raamatust,” arutles Vananurm.

Küsimusele, kui palju siis setod praeguste asjaajamiste kõrval peavad oluliseks ka teisele poole piirijoont jäänud seto külade käekäiku, vastas Vananurm, et need setod, kes muretsevad Ida-Petserimaale jäänud 74 küla pärast, on vähemuses ja need on tema sõbrad.

„Kommertssetod mu sõbrad ei ole, sest selgrootuid setosid ma oma sõbraks pidada ei saa. Seto Kongressi vanemate kogu, kes peaks täitma kogukonna kongressi otsuseid, on kongressi otsuse vastaselt loobunud õigete piiride taotlusest ja seega tunnistab Nõukogude okupatsiooni seaduslikkust! Praegusi seto aktiviste huvitab üksnes raha, mis oli paraku ammu näha. Nii nagu suurt osa Eesti tipp-poliitikuidki,” kõneles ta ja lisas, et Petserimaa asub tema hinges sügaval.

Järjekindlus ja kindlameelsus
Kuidas näevad setode toimetamisi aga naabrid? Üle 20 aasta Sõmerpalu vallas Võrumaal kultuurielu korraldanud Maarika Rosenberg ütles, et setod oskavad ennast hästi turundada, oma paikkonna kultuuriväärtusi hinnata ja järjepidevust tagada.

„Eestlastel tasuks setodelt asjade ajamisel järjekindlust ja kindlameelsust õppida. Peame rohkem tegutsema ja vähem virisema,” rääkis ta.

Rosenbergi sõnul on Eestimaa igas nurgas võimalik kõrgete külaliste osavõtuga üritusi korraldada, kui on vaid huvi ja neid, kes seda südamest soovivad teha.

„Setomaa on leidnud oma Nokia ja see, et nende tegemised on riigi juhtide osavõtuni jõudnud, on positiivne,” tunnustas Sõmerpalu valla kultuurijuht.

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/01/2016 11:03:37