Alar Sikk. Foto: LLi arhiiv

Hilinenud õnnesoov kõige rohkem õnne toob ... Palume vabandust, Alar Sikk, sest LõunaLeht tegi seda ka ‒ ei pannud tähele läinud nädala esmaspäeval kalendris olnud olulist tähtpäeva. Eesti läbi aegade edukaim alpinist, esimene eestlasest Džomolungma vallutaja, võrulane Alar Sikk sai 50 aastat vanaks. Südamest tulevad õnnesoovid meie kandi kangelasele juubeli puhul!

Alar Sikk sündis 4. jaanuaril 1966 Võrus. Tulevane alpinist kasvas üles isakodus Krabil, kus looduselapsena rändas vanema venna Üllariga päevi metsades ja pani nii varakult heale füüsisele alguse. Nooruspõlves tegeles Sikk võrkpalli, suusatamise ja poksiga.

Alar Sikk õppis Võru tööstustehnikumis mööblitisleriks ja teenis Nõukogude armee eriüksuste koosseisus Afganistanis. Pärast armeeteenistust töötas ta lühikest aega Võru KEKi saekaatris, seejärel ehitajana ning hiljem 15 aastat baarmenina. Viimati serveeris ta jooke reisilaeval Meloodia.

Alpinismiga asus Alar Sikk aktiivselt tegelema 1998. aastal Jaan Künnapi juhendamisel. Toona juba 30ndates kirglik suitsumees alustas järjekindlat mägede vallutamist, mis tegi temast kümme aastat hiljem esimese eestlase, kes tõusnud kõigi maailmajagude kõrgeimatele tippudele.

13 aastat tagasi kullati tiitlitega, aga nüüd ...
2003. aasta 22. mail sai võrukesest Alar Sikust esimene eestlane, kes vallutanud maailma kõrgeima mäetipu, 8850 meetrit kõrge Mount Everesti ehk Džomolungma (tiibeti keeles Maa ema-jumalanna).

Samal aastal pälvis Sikk oma saavutuse eest Eesti valitsuse tänukirja, riikliku spordipreemia, Võru linna teenetemärgi, hiljem ka Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. 2003. aastast on sõprade seas lühidalt Al'iks ja vahel ka Võru Krahviks nimetatud Alar Sikk professionaalne matkaja-alpinist ja Alar Siku Matkaklubi juhatuse liige.

Äsjane esimene juubel kulges Siku sõbra Vahur Kersna teatel üsna vaikselt. Kersna sõnul kohvitas Mägede Hirm läinud nädala esmaspäeva hommikul oma lemmikpubis Õlle 17, vastas tänu ajalehtede sünnipäevarubriigis mainimisele päeva jooksul sadakonnale kõnele ja sõnumile, õhtul võttis ujumistrenni asemel RMK bossi ja mõne sõbra seltsis paar lahjat õlut. Pahandades oma kangelase justkui unustanud Eesti rahva üle, märkis Kersna Postimehes, et meedias jäi Siku esimene juubel tähelepanuta, peaminister ei saatnud SMSi ega president lillekimpu.

„Kui palju on tänapäeva Eestis heeroseid, keda söandaks siiralt pakkuda eeskujuks? Peale Veerpalu ja Šmiguni Suurt Pettumust sportlaste hulgast ehk mõne veel leiab, aga edasi?” küsis Vahur Kersna. „Olen mõelnud, miks oleme Alarit kui ühte vähest päris elus sangarit nii kibedalt väärtustanud ja vähe ekspluateerinud. Potentsiaali ju oleks!”

„Mida kuradit ma siia otsisin?”
LõunaLeht avaldab Siku äsjase juubeli puhul valiku Siku tsitaatidest, mis esimest korda ilmusid lehes 2008. aasta jaanuaris.

„See mägi oli mulle väga raske, sest seal tuli püstloodis palju ronida, mina aga kardan kõrgust.” (Austraalia kontinendi alla kuuluva Carstenszi Pyramidi vallutamisest.)

„Mida kuradit ma siia otsisin?” (Siku küsimus iseendale samale mäele ronimise ajal.)

„Tipus ei ole midagi näha, sest pilvedest läbi ju ei näe.” (Lükates ümber võhikute arusaama, et kõrgmäe tipust avaneb meeliülendav vaade.)

„Pingutada tuli kõvasti, sest džunglis valitses niiske kuumus, pärismaalaste rajakesed, mida mööda liikusime mäe jalamile, olid äkiliste tõusude ja langustega.” (Seitsmepäevasest džungli läbimisest, et jõuda Carstenszi jalamile.)

„Sitt tunne. Kui tunnet saaks millegagi mõõta, oskaks täpsemini vastata. Surmatsoon hakkab juba 7000 meetri pealt ja see ei ole inimesele mõeldud. (Vastuseks küsimusele, mis tunne oli seista Mount Everesti tipus.)

„Seda ei tea keegi … kuid tõenäoliselt.” (Vastuseks küsimusele, kas temata oleks Eesti lipp üles viimata jäänud, arvestades, et Everestile suundunud Eesti rühmaga liitus Sikk viimasena ja jõudis ainsana tippu.)

„Tipu võtmise alguses oli öösiti 45, päeval oli veidi soojem. Tipus võis olla juba 60 miinuskraadi.” (Oma ühest raskeimast mäevallutusest, Põhja-Ameerikas asuva Mount McKinley tippu tõusmisest 2001. aastal.)

„Elbrusel käimise järel kiindusin mägedesse. Nad tõmbavad mind nii, et ei kujuta elu teisiti ettegi.” (1998. aastal vallutatud Elbrusest, kodule lähimast kõrgest tipust.)

„Esimest korda tundsin seda 2004. aastal Tjan-Šanis, kui lumelaviin viis endaga 13 alpinisti. Meie jäime laviini lõppu ja pääsesime kõige hullemast.” (Surmahirmust.)

„Ma ei pööra mingit tähelepanu sellele, mida minust räägitakse, sest igal inimesel on õigus oma arvamusele, olgu see nii vildak kui tahes.” (Tagarääkimisest.)

„Mägedes käimine on elustiil, mis avardab maailma. Mida avaram maailm, seda lihtsam on olulist ebaolulisest eristada.” (Mägede kohta.)

„Naudin rasketes oludes viibimist, kui koju tulen, naudin rahu ja veidi aja pärast tahan jälle kuhugi minna.” (Rahust ja rahutusest.)

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 14/01/2016 10:57:19