Arvamusloo üldpealkirja mõisted on võetud meediast. Pealkirja esimene pool tuli Mark Soosaare Postimehe artiklist „Maaelu hädatapmine või sisuline haldusreform“. „Tule Maale” projekti algatas aga umbes kolm aastat tagasi Misso valla Nopri talu peremees Tiit Niilo.

Tänapäeva linnaelanikule võib sõna „hädatapmine“ tunduda julma või isegi vihasõnana. Sama sõna on noorpõlves taluperes kasvanud arvamuse koostajale mõistetav ja erandina vajalik tegu loomakasvatuses. Tapetakse loomi, kelle kavandatud tapmisaeg võib piltlikult öeldes olla veel mägede taga, näiteks kasvõi jõuluaeg. Hädatapmine võib olla arukas otsus, et päästa näiteks haigestunud või vigastatud loomast kasutuskõlbulik liha ja erandkorral ka ainult nahk.

Hädatapmist sigalates võetakse tänapäeval ette ka metsseataudi levikut piirava võttena. Paraku võib hädatapmise põhjusteks olla ka hooletusest või ebaõnnest tekkinud olukord. Näiteks ei ole loomi korralikult söödetud ja hooldatud või on sööt otsa saamas ja nuuma asemel loomad lahjumas. Siis võib tulla juba loomakaitse korraldus loomade hädatapmiseks.

Hädatapmise sõna kasutamine kogu maaelu või terve maapiirkonna kohta on küll äärmuslik väljend. Samas ei maksaks sõna eelnevaid kasutajaid hirmutada vihakõne paragrahviga. Hädatapmisele võib talu loomakasvatuses eelneda haige looma ravimine, mis parimal juhul õnnestub ja looma elu saab päästetud. Analoogilist ravivat tegevust maaelu ja maapiirkonna säilimise eest riigi poolt pole aga märgata või märgatud. Kas läheme „Kindlalt edasi ääremaastumise poole?”, nagu on Eesti Päevalehes küsinud Andres Anvelt?

Maaelu säilimise kõige olulisemaks abinõuks peaks olema põllumajanduse kui maaelu selgroo toetamine. Seda saaks teha riik, kes aga pole seda senini küllaldaselt teinud. Vastukaaluks maapiirkonnast ja riigist väljarändele, mille hirmuäratavat mahtu ja põhjuseid on meedias piisavalt loetletud ja kirjeldatud, tuleks toetada maapiirkonda sisserännet. Seega on üheks toetusabinõuks maapiirkonna säilimisele kutse tulla maale elama.

Tule Maale
„Tule Maale” projekti algataja Tiit Niilo on oma kogemusi jaganud varem ja käis jagamas ka mullu Lustiveres Põltsamaa kandi maaelu aktivistidele. Seal on linna ja maa ühinemine vindunud juba pikka aega.

Projekti tegelikke tulemusi analüüsis Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi magistrant Kadri Taim oma magistritöös „Eesti agraarruumis elamist mõjutavad tegurid Misso vallas algatuse „Tule Maale“ näitel”. Maaletulnutest vastas ankeetküsitlusele seitse naist ja neli meest. Kokkuvõtvalt olid vastajad peamiselt linnast pärit 25-44-aastased naised, kellel oli töökoht Missos asuvas ettevõttes ja lisategevuseks töökoht kodus või õppimine. Maapiirkonda kolimisel ei olnud takistuseks töö leidmine ega palgatase.

Küsitluses paluti maaletulnutel esitada viis märksõna, mis seonduvad maale elama asumisega. Kõige rohkem vastuseid, kokku kümme, teenis märksõna „vaikus ja rahu“, mis iseloomustabki kõige paremini looduskaunist Misso valda. Kuue vastusega järgnesid märksõnad „ühistegevus“ ning „puhas ja kaunis loodus“. Maaelu seondub ühistegevusega rohkem kui linnaelu. Ühistegevust maal tulekski rohkem soodustada ja toetada, siis väheneks ka viie vastusega ja negatiivse varjundiga märksõna „igavus“ esinemine. Viis vastust sai veel „isekasvatatud toit“, sest võrreldes linnaeluga on maal parem võimalus ise kasvatada aiasaadusi. Neli vastust teenis märksõna „loomad“. On ju maal võrreldes linnaga paremad võimalused koduloomi pidada.

Ülejäänud märksõnu esines alla nelja või isegi ainult ühel korral. Neist võiks märkida: a) lastel ohutum kasvada maal kui linnas ja b) laste töökasvatuse kujunemine. Maal laste kasvatamise positiivset toimet rõhutab Terviselehes avaldatud artikkel „Maal üles kasvamine vähendab astmasse haigestumise riski”. Šveitsi taludes elavatel lastel diagnoositakse astma ühel lapsel 15st (seega 6,7%), linnalaste seas ulatub diagnoosi saanute osakaal aga 11,2%-ni.

Kuigi maaeluga võib kaasneda igavus ja teenuste kättesaadavuse halvenemine, võib kokkuvõtvalt tuua järelduse, et „maaelu“ mõistega seostatakse valdavalt puhast ja rahulikku elukeskkonda ning maaelanike ühine soov midagi koos teha.

Agraarruum
Eelnimetatud magistritöös kasutati Eestis seni vähelevinud ja kahjuks ka vähetuntud mõistet „agraarruum”, mille saksakeelne vaste on der Agrarraum. Agraarruumi mõiste on välja kujunenud Lääne-Euroopas ja erineb meil kasutatavast maapiirkonna mõistest. Eesti maapiirkond ei näita, kas kohapeal on levinud põllumajandus või mitte. Suuremate linnade juurde on tekkinud nn magalaid. Maalehes kirjutas endine Valgma külavanem Reet Muru, et Valgma on nii-öelda magalaküla, kus ei toimu mingisugust tootmist ja inimesed käivad väljaspool tööl. Sellised magalad ei kuuluks agraarruumi.

Riigi majanduse arengus on oluline tugevdada agraarruumi, sest agraarruum hoiab võrreldes maapiirkonnaga elanikke kindlamini paigal.

Jääb lootus, et ebaõnnestunud haldusreformi asemele tuleb tõeline omavalitsus- ja riigireform, mis tunnistab agraarruumi ja maaelu jätkumise tähtsust Eesti riigile.

 

Autor: JAAN KIVISTIK, Eesti Maaülikooli emeriitdotsent
Viimati muudetud: 07/01/2016 09:48:59